Jeemen on mõnes mõttes nagu muinasjutumaa, ulmerännakute tanner – jõudsime sellisele järeldusele, külastades riigi kuiva ja kõrbese idaosa orge, Wadi Dawani ja Wadi Hadramawti, kus elu näib kulgevat teises rütmis ning inimeste mõttevool teisi kanaleid pidi.

Ega sinna minemisega ei ole päris nii, et võtad ja lähed – kuna Hadramawti on endale pesa teinud Al-Qaeda, siis tuleb kaasa võtta politsei esindajad ehk minna koos eskordiga. Ei taha ju lõpetada nii, nagu kaks belglannat, kes seal 2008. aastal maha lasti, või nagu neli lõunakorealast, kes 2009. aastal enesetaputerroristi rünnakus hukkusid. Mitte, et meil oleks lõputu usk relvastatud eskortide võimesse meid säärasest hädast päästa – varasem kogemus Iraanist ja Pakistanist ei olnud just kõige paremaks tõestuseks nende pädevusest.

Igal juhul anti eskort meile kohustuslikus korras kaasa ning selles mõttes tasus ta end ka ära, et näiteks kontrollpunktidest (mida meie teele jäi üsna mitu) saime ilma pikemaid seletusi andmata läbi sõita. Üleüldse kulgesime küllalt kiiresti, sest eskort kimas ees umbes saja kahekümnega. Kuid mida päev edasi (ja Al Mukallast on eelnimetatud orgudesse vähemalt nelja-viie tunni sõit), seda ebaadekvaatsemaks muutusid meie relvastatud saatjad – kunagi pärastlõunal algab üleriigiline qati närimine, nii et õhtuks ollakse juba auru all. Veidi enne sihtkohta jõudmist jäi eskort tee ääres seisma. Kui me tema kõrvale sõitsime, puterdas ilmselgelt segaduses olev mundrimees, endal põsk punnis ning rohelist puru hambuvahelt pudenemas, et kuhu me õigupoolest minna tahtsimegi? Pakkusime, et jääks esialgse plaani juurde ja läheks Shibamisse. Edasi sõitsime vilkurite ja sireeni saatel, ehkki teel ei olnud kedagi peale meie. Küllap oli käes etapp, kus sellised asjad hakkavad üsna vaimukad tunduma.

Kuid pärale me jõudsime. Pole siin vaja qati ega suurt fantaasiat, et aru saada, millise erakordse paigaga on tegu. Keset kõrbemaastikku, laia vadi ääres seisaks kui Lasnamägi, või nagu Shibamit hellitavalt kutsutakse, siis Kõrbe-Mahnattan. See viie- kuni üheteistkümnekorruseliste mudatellistest elamute kogum seisis siin ammu enne kui keegi Manhattanist midagi teadis – Ameerikat polnud veel avastatudki, kui siin juba elu kees. Ning Shibam on tänaseni asustatud, olles koduks umbes seitsmele tuhandele inimesele. Linna tihedas majaderägastikus on veidi kummaline ringi liikuda – nagu keegi ütles, on tunne, nagu oleks kaevu põhjas – on kitsas ja veidi hämar, sest kõrged hooned varjavad ka päeval otsese päikesevalguse.

Kuid Shibam ei ole ainuke pärl siin piirkonnas. Terve Hadramawti ja Dawani org kubiseb keskkonnaga harmoneeruvatest või niisama huvitavatest, kui mitte öelda ekstravagantsetest arhitektuurinäidetest, millest õnneks mõned õnnestus eskordi jälitamise vahepeal ka pildile saada. Kuidagi ebareaalne, ent samas väga paeluv kombinatsioon keskkonnast ja küllaltki isolatsioonis elanud inimeste mõttemaailmast on see kant.

Teel Shibamisse oli põhjust, ent kahjuks mitte palju võimalusi tähistamiseks – meie Gessul sai täis 200 000 kilomeetrit.