Sisenesime Jeemenisse piiripunktist, mis ei näinud üldsegi välja nagu piiripunkt, vaid rohkem nagu suvaline jumala poolt unustatud küla. Paar pudeneva krohviga putkat, generaator nende taga urisemas. Ei ühtegi viidet tollile ega migratsioonile. Mõned kahtlased tegelased, näpus kilekotid autode numbrimärkidega. Kuhu olime sattunud?

Pärast tunnikest piiril olid meil asjad ometigi aetud – templid passis ning tsiklile isegi kohustuslik kindlustus ostetud ning võisime alustada oma teekonda selles vähetuntud riigis. Jeemen on jälle omajagu teistmoodi kui Omaan. Isegi mitte seepärast, et arengutase on teine – Jeemen on Araabia poolsaare kõige vaesem riik – vaid arhitektuur on märgatavalt teistsugune, ning inimesed nahavärvilt märkimisväärselt tumedamad. Nagu Omaanis, torkab ka siin silma geneetiline mitmekesisus.

Kui kuskil peatume, vaadatakse meid imestusega – Jeemeni idapoolsesse provintsi, Al Mahrasse ei satu just palju välismaalasi. Ma vist ei liialda, kui pakun, et enamus pole elu sees nii suurt mootorratast näinud kui meie Gessu. Sestap pole üllatav, et kohalike esimeseks reaktsiooniks on võõristus, mis küll kohe haihtub, kui neid araabiakeelse assalam aleikumiga tervitada.

Kuid ikka on õhus natuke ebamusgavustunnet. Võib-olla on asi taaskord mõistuse piire ületavas liikluskultuuris, mis tundub olevat sama mis Indias, või hullem veel. Võika meis endis, kes me pole harjunud enda ümber nii palju mustanahalisi nägema. Vaikset paranoiat sisendab omakorda ka see, et naised on kõik niivõrd kinni kaetud, et ainult silmad paistavad – katsu sa aru saada, mida inimene sinust arvab, kui sa talle õieti otsagi ei saa vaadata!

Esimene suurem linn, Al Mukalla, osutus meeldivaks peatuspaigaks, kus jälle kolmanda maailma atmosfääriga samale lainele häälestuda. Natuke ligadi-logadi, natuke räpane, kuid kui värvikas! Kui esimesest ehmatusest üle saada, siis täitsa meeldib.

Ja lindistus samas kohast kell 4 öösel – mõni ehk mõtleb, et kas me koraanidega mitte liiale ei ole läinud, kuid et siinne igapäevaelu on usuga ehk tihedamaltki läbi põimunud kui üheski teises islamiriigis mida oleme külastanud, ning et kutse palvele kostab üle kanali olevast mosheest valjusti nii päeval kui öösel, siis ei saa sellest mitte välja teha – meeldib või ei meeldi.

[audio:Al_Mukalla.mp3|titles=Al Mukalla kella 3:45 öine koraan unise mullaga]

Vaat’ et sama tähtis kui usk on Jeemenis kergelt narkootilise toimega taime, qati lehtede närimine. Pärastlõunal hakatakse lehti põske pistma ning päikeseloojangu ajaks on kõigil põsed rohelisest purust nii punnis, et enam rääkidagi ei saa. Mujal maailmas illegaalset qati pidavat siin pea igapäevaselt nätsutama umbes 80% meestest. Jeemenis tarbitavast veest läheb 40% qatiistanduste kastmiseks.