See, et Omaani lõunaosas asuv Salalah on eriline, ei ole tõepoolest ming saladus. Kellele ka ei mainiks Salalah’t, ikka on reaktsioon sarnane. “See on hoopis midagi muud kui ülejäänud Omaan – nii kui hakkad Salalah’le lähenema, muutub maastik kardinaalselt”. Kindlasti käib selle kirjelduse juurde nostalgiline säde silmis, mis ei kustu ka siis, kui me juba lehvitades eemalduma hakkame.
Salalah on pärast sadu ja sadu kilomeetreid kõrbet tõesti teistmoodi. Või õigemini on seda selle ümbruskond, sest Salalah’ ise ei ole muud kui üks linn. Üsna äkiliselt algavad mäed on isegi kuival aastaajal rohelised ning põllud-aasad meenutavad kangesti kodumaa omi. Või ehk on asi ka selles, et oleme liiga kaua ära olnud. Igal juhul pakkus Salalah – nii looduse kui huvitava kultuuri poolest – meile hulganisti sooje emotsioone mille najal edasi lõunasse, Jeemeni poole põrutada. Siin mõned pildid:
Meie viimane kutse palvele Omaanis kõlas iseäralikult, justkui ei olekski tegemist mitte religioosse, vaid hoopis lembelauluga:
[audio:Salalah.mp3|titles=Koraani retsiteerimine on Omaanis helge kui lembelaul…]
Huvitavaks osutus 12. sajandist pärinev islami usumehe Bin Al mauseoleum koos seda ümbritseva kalmistuga. Suurem osa sellest ei ole tänaseks enam kui kivipõld, kuid mõned iidsete tekstidega hauaplaadid on veel säilinud.
Salalah linnapildil taamal paistab lausa mets olevat, kas ongi nii?
Jälgin suure huviga Teie ÜMR-i ja soovin head reisi jätkumist!
Salalah’s on palmisalud, aga eemal mägedes on tõepoolest ka päris metsa. See tundub keset Araabia kõrbet lausa sürreaalne.
Omani rannamaastikud on kenad. Eks nae mis Yemen toob. Meil kaisid sobrad seal viie aasta eest. Pidasid vastu. Siin on meie elu vanal viisil. Head reisu teile.
Raul, Dorothy ja Fritz