Margus oli Google Earthi kasutades välja peilinud ühe laevavraki asukoha Omaani idarannikul Madrakah’ kandis, mida meil oli kindlasti vaja vaatama minna, sest laevavrakid on teatavasti väga fotogeenilised.
Masirah’lt lahkudes juhtusime jälle õigel ajal sadamas olema, ning juhuse tahtel sattusime täpselt samale praamile, millega olime saarele eelmisel päeval tulnud. Meeskond tervitas meid juba kui “omasid jopesid” ning ilma pikema jututa kutsus kapten – nimeks Omar, pärit Keralast Indias – meid oma kabiini, kus kaardilugemislaual istudes ja jalgu kõlgutades möödus tunniajane sõit kui linnutiivul.
Tundus, et ega palju valgenahalisi sinnakanti ei satu, sest neid, kes tahtsid Margusega (muidugimõista mitte meie mõlemaga, sest võõral mehel naise poole pöörduda oleks siinses kultuuris olnud väga ebaviisakas) praamil juttu puhuda, oli palju. Mitte kõik ei osanud muidugi piisavalt inglise keelt ega Margus araabia keelt, et sisukat vestlust pidada, ent jutud said ometi aetud.
Tagasi maismaal, põrutasime aga aina edasi lõunasse, teele jäi nii kalurikülasid kui kõrbet…
… kuni GPS-il hakkas paistma laevavraki koordinaat. Pöörasime peateelt kõrvale ning hakkasime mööda kruusateed sisemaalt ranniku poole sõitma. Pärast mitmeid kilomeetreid kivi- ja liivasegust ning kohati päris auklikku teed olime kohal. Või õigemini GPS-i järgi pidanuks me kohal olema, kuid see, mis meile vastu vaatas, ei olnud mitte laevavrakk vaid hoopis suurte antennidega militaarrajatis.
Jalutasime arglikult ümber selle aia, et avastada end ligi tuhat meetrit kõrge pankranniku serval, millelt avanes täiesti sõnatuks võttev vaade. Laevavrakki polnud muidugi kusagil näha.
Et päike oli varsti loojumas, siis pidime endale jälle otsima telkimiskoha. Liiga lähedal sellele sõjaväelisele asutusele ei tahtnud telki püsti lüüa – äkki oleks arvatud, et spioonid – nii et vurasime mööda rannaäärset kivikõrbe-platood suvalises suunas, kuni antennid enam ei paistnud, ning panime suvalises kohas telgi püsti. Kaunite vaadete sarnaseid boonuseid see koht ei pakkunud, küll aga olid loodud pea ideaalsed tingimused heaks uneks – oli vaikne, tuul ei puhunud ning pinnas sile ja tasane.
Järgmisel päeval otsustasime teha veel ühe katse laevavraki lokaliseerimiseks. Sõitsime päris Madrakah’ nina tippu ja uurisime sealsetelt kaluritelt. Üks näitas ühes, teine teises suunas. Vaatasimegi siis veel siia-sinna, proovisime eri radu, kuid laevavrakist polnud märkigi.
Siis sõitsime jälle pisut tagasi ning vaatasime jälle ringi sellesama militaarrajatise kandis. Mitme ebaõnnestunud katse järel leidsime vähe usaldusväärsema välimusega raja, mis ei lõppenud ei esimeses ega teises vastu tulnud vadis, nagu neil tihtipeale kombeks, vaid põrutas (loe: ukerdas) neist kenasti läbi, ning üsna varsti olimegi jälle pankranniku serval. Laevavrakki me muidugi ei tuvastanud, kuid koht oli täiesti viis-pluss, nii et enne lõunat oli meil juba telk püsti ja meil polnud teha muud kui vaateid nautides, tõusu ja mõõna jälgides lõõgastuda.
Hommikul olid taevas sellised pilved, et me tõsimeeli arvasime, et neist võib tulla hea sahmakas vihma. Kombineerituna päikesetõusuga lõid need kuidagi dramaatilise meeleolu.
Põrutasime jälle edasi lõunasse, ja üks sadakond kilomeetrit edasi nägime eemal rannas üht karile sõitnud kaubalaeva. Tegime veel viimase katse mingitki vrakki jäädvustada, kuid poolel teel rannikule muutus liiv nii pehmeks, et me oleks Gessuga sinna sisse ära uppunud, arvestades, et veepiirini oli veel kilomeetri jagu maad. Ja uskuge, päikeselise +40C kraadise (varjus) ilmaga suurt, 300 kg kaaluvat ratast pehmest põhjatust liivast välja tirida pole ilmselt ka kõige karmimatele rammumeestele meeldiv ajaviide.
Pidime tunnistama oma kaotust – seekord meil ei laevavrakkide ega kilpkonnadega õnne polnud. Kuid nagu kaotustega ikka, sai kompensatsiooniks Omaani muust otsast kogetud ja nähtud 🙂