Omaani idaranniku populaarseks atraktsiooniks on merikilpkonnad, kes öösiti rannale munema tulevad. Vanasti oli kilpkonnade vaatamine reguleerimata, nii et igaüks võis minna randa siis kui tahtis, kuid nüüd ollakse keskkonnateadlikumad ning kilpkonnade tegemisi saab jälgida ainult organiseeritud ekskursioonidel. Ei saanud meiegi kilpkonni nägemata jätta, kuid kuna me oleme tänaseks igasugu planeerimistest ja registreerimistest võõrdunud, siis otsustasime “kilpkonnaõnne” proovida omal käel, väljaspool kaitseala.
Muscatist võtsimegi suuna mööda rannikut lõuna suunas, lootuses leida ööseks telkimiskoht rannas. Mereäärseid väikelinnu ning külasid läbides jäi üha enam kummitama mõte, et tänapäevane arhitektuur – mitte ainult Omaanis, vaid tegelikult pea kõikjal maailmas – pigem riivab silma kui laseb pilgul puhata, veel vähem tekitab vaimustust. Üha sagedamini tuuakse visuaalne atraktiivsus ja maalähedus ohvriks praktilisusele. Ellu jäävad vaid traditsioonid, mis on kinni kättesaadavates ehitusmaterjalides ning ergonoomilisuses, kuid needki on globaliseeruvas, üha enam tarbimisele rõhku panevas maailmas oma tähtsust kaotamas. Mõtlen murega, kui kauaks on enam tuuletornidega savimaju või pillirookatuse ja muldpõrandaga lihtsaid hütte, mis nii hästi keskkonnaga harmoneeruvad? Või kui kauaks jääb Muscati panoraam säravvalgeks, eristades teda teistest maailma linnadest?
Mõned pildid teekonnast lõunasse, paar näidet traditsioonidega segunenud modernsest arhitektuurist sekka:
Üsna pea sai meile selgeks, et inimesed on siin jälle kuidagi teistmoodi – aina imesta, kust on küll tulnud araablaste “pahade poiste” imago, sest igal pool, kus oleme peatunud, on meid vastu võetud ülima sõbralikkusega. Üks noor araablane, kuuldes, et kavatseme minna läbi Jeemeni Aafrikasse, andis meile ära oma äsja ostetud veepudeli. Ei teadnudki, mida selle peale kosta – nii ootamatu ja nii positiivne zhest – joodav vesi on kõrbeinimestele ju elu üks alustalasid.
Õhtuks maandusimegi rannas, pärast higiseid pingutusi tsikli vinnamisel läbi liiva. Panime telgi püsti, tegime soojaks ja tarvitasime ära ühe purgisupi ning asusime positsioonile liivasel rannaribal, kus arvasime kilpkonnadele munemiseks sobiva koha olevat – mööndes siiski, et ega me kogu sellest kilpkonnavärgist suurt midagi ei taipa.
Ootasime, vaatasime, muutsime positsioone, ootasime veel. Siis nägimegi veepiiril, meist mõni meeter eemal üht kilpkonna. Väike oli teine, nii supitaldriku suurune. Või äkki oligi supitaldrik, sest ega pimeduses suurt aru ei saanud. Sibas veidike mööda rannaäärt ja kaduski lainetesse ära. Ootasime veel, aga tulutult – rohkem kilpkonni me sel ööl ei näinud, ehkki käisime rannal mitu korda “patrullimas”.
Järgmise päeva varahommikul sättisime end taas teele, eesmärgiks jõuda praamile, mis viib Masirah’ saarele, kus ka pidavat olema lootust kilpkonni silmata.
Praamid liiguvad ainult tõusu ajal, nii et ajastus oli kriitilise tähtsusega. Enesele üllatuseks jõudsime kohale täpselt siis, kui käis juba pealelaadimine, nii et enne kui arugi saime, õõtsusime juba India ookeani lainetel.
Saar, mida turismivoldikud reklaamivad kui idüllilist kuurorti, osutus kuivaks ja lagedaks maalatakaks kesk vett, kuid ega ta sellepärast kuidagi igav oleks. Inimesi liikus ringi vähe, nii et saime huvitavatel randadel puhta üksi ringi kolada. Pidime tunnistama, et idüll on täitsa olemas, kuid mitte esimeses pähetulevas tähenduses.
Telkimiskohani jõudmiseks tuli taaskord läbida kilomeetri jagu radu pehmes liivas, kuid Muscatis alla pandud uhiuued rehvid tegid oma tööd hästi, nii et tsikkel jäi ka raskematel lõikudel püsti. Järgnes sama rituaal mis eelmiselgi õhtul – telk püsti, pakisupp hinge alla ning rannale kilpkonni patrullima. Kuid ega seegi kord polnud meil rohkem õnne.
Äsja Omanis käinuna võin anda paar näpunäidet. Kilpkonni võib leida randadest, kus on nende tegutsemise jäljed. esiteks augud, mida suured konnad kaevavad: meeter läbimõõt, pool meetrit sügavad. Mida rohkem auke, seda tihedam külastus on viimasel ajal olnud. Teiseks jäljed. Kui rannaliiv on risti-rästi väikeste konnade jälgi täis, siis on lootust neid ka ringi liikumas näha. Suure konna jälg on http://lh6.ggpht.com/_lw8DtbPEvEA/TMZw8S-eatI/AAAAAAAABqs/m7bLAIN7Aec/s512/kilpkonnaradapisi.jpg kui päikesetõusu aegu on näha selliseid radu mere poole viimas, siis käis keegi öösel munemas.
Väikeste oma samasugune, aga umbes 5-7 cm lai.
Tere.
Väga muhe postitus ja eriti viimane pilt.
Need uued läikivad kohvrid tunduvad kuidagi võõrad, vanadelt oli hästi aru saada millise tripiga tegu on 🙂
Olge tublid!
Ma ei tea, kas asi on uues fotokas, aga need laevavraki pildid on imelised – väga puhtad ja ilusad värvid. Kas need on tehtud HDR’iga (st kahveldusega)?
Viljar: jälgi nägime, kaht auku ka, aga kilpkonni mitte.
Indrek: tasapisi hakkavad needki ilmet võtma 😉
Eva: Pildid on uuest fotokast. HDR-i ei ole kasutanud. Kunagi algusaegadel sai proovitud, aga midagi erilist asja sellest ei saanud – kuidagi liiga sürrid fotod tulevad minu maitsele, või on asi digis – pooltoonidele jääb “keemiline-steriilne” maik juurde, mis mulle kui analoogipedele kohe üldse ei meeldi. Võib-olla kunagi peaks veel proovima.
Laevavraki pildid on tõesti ägedad!
Uued kohvrid on vist ka suuremad-torkavad kuidagi rohkem silma?
Jube lahe, et trip jätkub, nüüd saab jälle põnevusega teie postitusi oodata:)
Esmalt, suur rõõm on taas tõdeda, et tsikkel kui uus, sama ka kaamera ja arvuti kohta. See võiks bloginäljastele tähendada vaid rohkem huvitavaid kohti, ilusamaid pilte ja tihedamat postitustesadu 🙂
Tahaks kiita ka pildimaterjali – mitte et seda juba tuhat korda tehtud ei oleks, kuid olgu see tuhandee esimene kord lisamotivatsiooniks, et kaamera(te) katik(ud) ikka valu saaks. Suure tõenäosusega on nii mõnigi paik selline, mida selles elus enam ei näe, rääkimata kordumatust faktorist, mis teeb pildi heaks (eriline hetk, eriline valgus, eriline karakter, you-name-it).
Kuid Omaan tundub ülimüstiline paik. Kindlasti palju omanäolisem ning, eriti võrreldes Ühendemiraatidega, tundub seda Araabia x-faktorit omajagu rohkem olema. Mine tea, ehk Jeemen üllatab selles osas veelgi?..
Ka on taas väga huvitavad inimesed fotosilma poolt tabatud, mis kohalikku elu-olu kenasti peegeldab – ei ole see elu seal kõrbes meelakkumine, kuid seda olulisem on üksteisega arvestamine. Kunagi Araabia muinasjuttudestki on meelde jäänud tõik, et kui kõrbes peatud ja lõunat hakkad valmistama, tee igaks juhuks kaks portsu, sest mööduda võib näljane ja janune rändur või külaline.
Niisiis, merisiil kummi ja kilpkonn telki! 🙂
Rääkige mulle palun, mismoodi nad sellise asfaltee sellisesse voolavasse liiva teevad?
Seekordsed portreed olid minule ses mõttes üllatavad, et erinevad inimesed neil tundusid omavat väga erinevaid päritolujuuri. Üks mees oleks justkui pärit meie idanaabrimaalt, lapsed jällegi Lõuna-Ameerikast ning ülejäänudki polnud nii tugeva ühtse näojoonega kui mõnelgi teisel varasemal portreedesarjal olnud inimesed.
Edu teile!
Ma ei tea kas viga minus, aga ma ei suutnud kuskilt välja lugeda, millise fotoaparaadi te soetasite.
Parimat,
Lauri
Janek: uued kohvrid on vanadega sisuliselt identsed.
Hannu: aitäh innustavate sõnade eest. Päris fotograafideks ennast siiski ei pea. Eks üritame areneda, teel olles pole see fotomaterjali haldamine üldse nii lihtne kui pealtnäha paista võib.
Tanel: Aluse teevad nad ilmselt kividest ja edaspidi pühitakse kuhjuv liiv sahaga lihtsalt teelt ära. Aga nagu ühelt pildilt näha, on põhivaenlane tulvavesi, mis sisuliselt terve tee võib minema uhtuda, kui all on toetavaks materjaliks kokkuvõttes ikkagi liiv. Õnneks pole kõrbes tulvavesi just sagedane nähtus, ehkki tuleb ikka ette.
Margit: araablased ju tuhandeid aastaid üle maailma kaupmehed olnud, eks geenivahetus käis kauba peale. Kuid tõesti, ka meile tundub, et siinkandi inimesed on väga segatud verega.
Lauri: Tegelikult kartes viimase sõna tehnikasaavutuste austajatest digifotograafide kriitika alla sattumist ei tahtnudki kohe välja öelda, mis kaameraga tegemist. Lootsime mõne postituse jagu veel “seedida” ja uue riistvaraga harjuda, sest võrreldes enamuse tänapäeva kompaktkaameratega on tegemist küllaltki ebastandardse ja piiratud võimalustega kaameraga. Niisiis väike äraarvamismäng: lisaks eelnevale infole üks pilt kaamerast ja teiseks vihjeks oleks, et zoomiks on vaid enda jalad. Mis kaameraga on tegemist? 🙂
Et siis DP… Milline mudel täpsemalt.
Kuidas manuaalses režiimis kasutamismugavusega lood on?
Canoni G sarjal kettast ses suhtes palju abi.
Endal just G9 lakkas töötamast, enne remonti viimist tutvun praeguse kaameraturuga.
Kas need ööpildid on loomuliku valgusega tehtud?
Lauri
Vau, foveon sensoriga kaamera. Väga julge pealehakkamine. Loodame, et DP2s (kui tegu on selle kaameraga) õigustab end korraliku reisikaamerana.
Margit: Omaani rannikul elavad elanikud on olnud pikka aega tuntud meresõitjad, kes kauplesid kogu Aafrika idaranniku ja Hiina vahelisel alal. Ja vahepeal kuulus Omaani erinevatele valitsejatele pea kogu Aafrika rannik Mosambiigi ja Punase mere vahel, lisaks veel alasid Pärsia lahe ümbruses, Pakistani rannikul jne. Sellest kõigest ka geneetiline mitmekesisus. Omaani sisemaa hõimude esindajad on tunduvalt vähem teiste rahvastega kokku puutunud ja seda on kohe ka nende välimusest näha.
Õige, Sigma DP2s koos mõnede lisavidinatega.
Manuaalses režiimis on üllatavalt hea pildistada. Pildistan pea 90% juhtudest ava (Av) režiimis ja selleks on see kaamera väga tubli. Canoni ketas on nüüdseks nii ära kulunud, et ei anna korralikult ühendust, nii et läbi iroonia (loe kaamera miinuseid allpool) käib ava etteandmine ja pildistmine mul DP2-ga kiiremini kui G11-ga 🙂
Käes on DP2 isegi parem kui G11, üldmõõtmetelt ka kompaktsem. Manuaalse fookuse nupp on väga tore ja on lisaks fookuseala suurenduse funktsioon, millest on reaalselt ka kasu (G11 puhul viimane ei toimi).
Nüüd kui on natuke pildistatud ja kaameraid omavahel võrrelda, on huvitav nentida, et DP2s oma 4,6 megapiksliga on täiesti võrreldav Canon G11 10,1 megapiksliga ja keskmist pildiolu võttes isegi korraliku nõksu parem, st DP2 pildist saan kätte rohkem kui G11 omast. G11 on oma 10 megapiksli väärline kui pildistseenil domineerivad tehislikud sirged jooned (arhitektuur vms, mis lubab Bayeri tüüpi sensoril jooni paremini interpoleerida), kuid ebaühtlaste looduslike mustrite (puuladvad, kiviklibu jms) puhul on DP2 pilte üks-ühele ehk saja protsendi suuruselt vaadates minu silmale tuntavalt parem. DP2 puhul jääbki mulje, et nad oleks tehtud circa 10-12 megapikslise profikaameraga, mis on teravaks downsize’itud – pildid on täissuuruses vaadates lausa harjumatult teravad, ja seda sealjuures täiesti naturaalsel “orgaanilisel” viisil, mitte mingi tarkvaralise teravustamisega. Ehk keskmise pildistseeni puhul peaks tavainimesele tuntud megapiksliväärtuse jagama kahe või kolmega, et saada Sigmale sarnane “megapiksel”. Teiseltpoolt annab Sigma pildid 2X julgelt üles puhuda, et saada tavainimesele tuntud megapiksli arv. Ehk üheltpoolt ei tasu seda suurte Canon/Nikon jms megapikslite müügijuttu uskuda ja teiseltpoolt samas arvan, et DP2s pole ise ka oma 14 megapiksli vääriline keskmistel oludel, reaalselt ehk ongi võrreldav mõne 8-12 megapikslise profima kompaktkaameraga, ehk omas klassis nö keskmine.
Aga eristusvõime pole minu jaoks peamine ja Sigma kaamera sai tegelikult ennekõike värvide pärast ostetud, digipilte ma nii või naa kunagi üle A3 välja printima ei saa ja värvide osas võrrelduna võiks G11 vist üle parda visata – kohati ütleks, et värvid on lausa võrreldamatud. X3F (see on nö Sigma RAW) failis pildistades ja hiljem kaameraga kaasatulevas Sigma Photo Pro’s reguleerides (mis muide sõna otseses vanakooli mõttes “ilmutab” iga pildi, segades Fovenonist tulnud kolm kihti piksleid – ja see on alguses väga harjumatu, kui oled tavalisi Canoni RAW-e pildistanud. Läheb ka kiirel arvutil kümmekond sekundit aega, et X3F failist suur “preview” tekitada) on tulemus muljetavaladav. Kohati tekib tunne, et võib oma slaidifilmirullid ära koju saata, mida mul pole siiani ühe digikaameraga tekkinud.
Probleem praegu ongi, et olles G11-g harjunud, on DP2s värvid on nii harjumatult mahlased, et oma kalibreerimata monitoriga justkui ei oska neid tasakaalu ajada. Ilmselt tuleb nendega lihtsalt harjuda.
Fikseeritud obje (zoomi puudumine) on minujaoks pigem pluss – leian end rohkem kompositsiooni otsinguilt, mitte lihtsalt nuppe kruttimast ja laisalt pildistamast.
Miinuseid ka: pole küll nii kiire fookus kui kasvõi meie G11-l. Samas kui DP seeria arvustusi lugeda, jääb mulje, et tegemist on mingi “tiguaeglase” kaameraga, aga minuarust täiesti adekvaatne kiirus ja saab vajalikud momendid kõik tabatud, kui oled kaameraga harjunud. Võib-olla on see minu kui vanakooli filmipeeru arvamus, kes nii või naa kannatlikult pildistab. Tõsi, X3F faili salvestab päris mitu sekundit (umbes 15MB jagu salvestamist), mis G11-l käib lupsti vähem kui sekundiga. Menüüd on see-eest kiired ning kavalad kiirklahvid kompenseerivad seda kaamera enda aeglust omajagu. JPEG väljund on kaamera mõnitamine (värvid langevad G11 tasemele – ehk väga kesmine või alla selle), ilmselt kaamera sisseehitatud CPU ei saa selle suure kolme kihi segamise (pildiks “ilmutamise”) infoga lihtsalt hakkama, arvestades, et juba 2.4Ghz arvuti “ilmutab” üht pilti kümmekond sekundit. Värvustemperatuuri mõõdab liiga tihti valesti automaatsel (AWB) mõõtmisel – tuleb kas manuaalselt värvustemperatuuri stseen ette anda või ise hiljem Sigma Photo Pros korrigeerida. Kuvar on võrreldes G11-ga “juust” – pildid näevad kuvarilt vaadates välja suhteliselt näotud, tagasihoidlikud ja võib-olla liiga analüütilised (risti vastupidi G11-le, mis on ühtlasi ka G11 miinus, sest kui pildid arvutisse tõmmata ja sealt vaadata, on nad pigem koledad).
Kindel on see, et DP seeria kaamerad pole igale pildistajale mõeldud, aga kui oled entusiast ja nõus veidi kannatlikumalt asju tegema (pildistamise protsessis ja hiljem X3F töötlemisel), siis on minu arust kogu see “Sigmandus” igat senti väärt.
Ööpildid on valdavalt tehtud G11-ga koos CHDK häkiga – öötaeva tähtedega pildid enamasti paar kuni kümmekond minutit säriaega (G11 tehase poolt antud maksimum säriaeg on nagu DP2-lgi 15 sekundit). Minu arust ongi CHDK operatsioonisüsteemi häki võimalus PowerShot kaamerate üks ülitugev pluss – saab kasutada ülipikki särisid ja kiiret intervalomeetrit (DP2s-il on intervalomeeter olemas, aga ei saavuta nii suuri kiirusi).
Aga jah, nüüdseks on kindel, et kui oleks valida vaid üks kaamera, kas G11 või DP2s; oleks see viimane. On muidugi hea G11-ga (koos CHDK) kombineerida. Tuleb nüüd vaid loota, et DP2s ise peab igasugu tolmudele, kondentsidele ja vibradele vastu.
Viimane pilt on parim! Millest lõket tegite? Rannast leitud prahist?
P.S Rannad tunduvad üllatavalt puhtad olema!
Jah, lõket tegimegi randa uhutud “prahist” – korjasime kokku mõned puupilpad (ilmselt üle parda kukkunud lauad või uppunud paatide jäänused), lisaks varasemate “kebabitamiste” jäägid – kohalike seas on rannal pikniku pidamine popp, sõltumata sellest, et mere ääres on väga niiske ja kleepuv olemine – ilmselt juba aastatuhandeid vana traditsioon neil 🙂
Rannad on näiteks Malaisiaga võrreldes enam-vähem puhtad, aga meie mõistes ikkagi väga räpased – pead ikka korralikult vaatama, kuhu paljajalu liival tatsates astud.