Muscatist sai järjekordne koht, kus veetsime peaasjalikult olmeküsimustega tegeledes tervelt kaks nädalat – nagu Dubaiski. Kuid Muscat on hoopis teistmoodi kui Dubai. Asi polegi mitte niivõrd selles, et siin absoluutselt puuduvad pilvelõhkujad – hoonete kõrgus on seadusega piiratud – vaid juba selleski, et üllataval kombel on linna värvipalett hoopis teine. Kui Dubais on isegi uuematel hoonetel sageli kasutatud liivakivi- ja kõrbetoone, siis Muscati värvikoodiks on silmipimestav valge.

Mõned pildid Muscati vanemast osast:

Kuid nagu öeldud, kulus meil suurem osa ajast Jeemeni viisa organiseerimisele ning tehnilisemat laadi küsimustele, ehk siis täpsemalt öeldes meie sülearvutile ning fotokaamerale.

Teatavasti osutus arvuti rike niivõrd tõsiseks, et Dubai Apple’i esinduses pakuti selle lahendamiseks kuluvat terve kuu. Kuna meil polnud nii palju aega oodata, siis võtsime ühendust New Yorkis elavate mototuttavate, Davidi ja Francine’iga, et nad uuriksid, kas “võimaluste maal” nagu seda on USA, võiks kusagil müügil olla toimiv emaplaat meie arvutile, mille saaks meieni toimetada ehk pisut kiiremini kui ühe kuuga. Oli müügil küll, hinnaks kuskil 1000 dollarit. Ei ole odav asi see emaplaat, ei ole.

Pikema jututa pakkus David välja, et ta otsib välja ja saadab meile mõne kasutatud sülearvuti, aga et ärgu me sellest liiga palju oodaku. Raha ei arvuti ega saatmise eest ei soostunud ta vastu võtma, nii et järeldasime, et küllab on mingi utiil, mille eest on piinlik raha küsida.

Kaks nädalat hiljem oli pakk kohal, sees tuliuus MacBook Pro, viimane mudel. Ei teagi, kas nutta või naerda, võttis sõnatuks igatahes!

Fotokaga otsustasime teha nii, et läätseploki väljavahetamise asemel (ilmselt oleks selle tarnimine töökotta samuti vähemalt nädalaid võtnud!) tellisime uue korraliku kompaktkaamera. Ja muidugi, saatuse irooniana kadus tume, häiriv plekk meie Canonilt iseenesest ära varsti pärast seda, kui uus oli juba tellitud, nii et nüüd on meil juba kolm fotokaamerat – ava või pood! Tegelikult täiendavad nad üksteist. Suur tänu neile, kes meile läätseploki paranduseks ülekande tegid – loodetavasti ei pea te meie otsuses pettuma.

Mis puutub Jeemeni viisasse (ja mulle tundub, et seda lõiku loevad paljud suure huviga, sest päris mitmed on meil selle kohta küsinud), siis sellest ei kujunenud otseselt mitte niivõrd suur peavalu kuivõrd suur aja- ja rahakulu. Muidugi on oma osa selles üle- ja möödarääkimistel, kuid aega sellest hetkest, kui me asjaga tegelema hakkasime kuni hetkeni, kui viisad olid lõpuks passis, kulus enamgi kui kaks nädalat ning raha kulus kummalegi viisale 226 USD, mistõttu tegemist on kõige kallima viisaga, mille oleme pidanud tegema.

Häda selle viisa saamisega seisneb selles, et käesoleva aasta algusest nõuavad ametivõimud, et kõik reisid toimuksid läbi mõne Jeemeni turismibüroo, ning sestap ongi võimalik viisa saada ainult nö “kutse” teel. Valdav enamus turismibüroosid eeldab, et sa ostad neilt kogu Jeemenis viibimise ajaks reisipaketi ja ei tule kõne allagi, et sa ostad neilt ainult viisa. Kahenädalane pakett, mis sisaldab ainult giid-autojuhti (mitte toitu ega majutust) maksab umbes 20 000 krooni. Kuid mitte selles ei ole küsimus – jama ju , kui keegi sul kogu aeg kannul sõidab.

Igal juhul leidsime üheainsa firma, kes oli nõus meile viisa tegema ilma, et me ostaksime paketi. Viisa hinnaks 200 USD/tk. Selleks, et originaalviisad Jeemeni saatkonnast Muscatist kätte saada, pidime maksma veel 26 USD lisaks.

Et mis me sinna Jeemenisse üldse läheme? Esiteks on see kõige otsem, kui mitte öelda ainus tee Aafrikasse, ning teiseks tundub see olevat üks hiiglama huvitav paik. Varsti saame teada, kas see nii ka on.

Organiseerimiste-ootamiste vahepeal ei teinud me suurt midagi asjalikku. Korra käisime Timiga, kes on väikestviisi ka supermoto sõitja, sõpruskonna võidusõitu pealt vaatamas. Mulle anti muidugi fotokaamera ning Kariinale usaldati lipud. Ega iga päev ei saa ruudulippu lehvitada, nii et rõõm oli ääretu. Või siiski mitte – esimesel sõidul kaotas üks mootorratastest juhitavuse ning tuligi punane lipp käiku lasta, sest juht, Ahmed, lõpetas mõranenud pöidlaluuga kraavis . Mõistagi kulges edasine “liputamine” juba vähe tõsisemas meeleolus.

Timi huvitavate hobide hulka kuulub ka amatöörraadio, mille tarvis on tal pool tuba varustust täis. Kord käib vestlus kaugete paikadega maamunal Morses, kord hääle teel – igal juhul on huvitav kuulata. Isegi nii huvitav, et kord küsisin luba ise “raadiot” kuulata. See, mida kuulsin, oli väga abstraktne, täielik ulme, kui keerata nuppu üle eri sagedusribade – kommunikatsioon morsekoodi abil üle kogu maailma, Star-Warsi heliefekte meenutavad raadiomodemid, telesaated Kagu-Aasiast, kõnelusi Venemaalt ja lõpuks veel amatöörradistide dialoog, kus üks pool on Kesk-Euroopas ja teine Indias. Kui vaid mõelda, kõik need elektromagnetlained jõuavad mingil moel Araabia poolsarel olevasse Muscati linna – kuula ise, mis raadioülekanded linti jäid:

[audio:Radio_Masquat.mp3|titles=”Radio Muscat” ehk amatöörraadio lindistused eri sagedustelt]