Kuna asusime orus, siis ei kujunenud öö siiski nii idülliliseks kui oleks oodanud – sääsed pinisesid isukalt telgiukse taga, meie sees magamiskottidel vähkremas ning oma higist kleepuvat olemist kirumas. Lämbe kuumus andis järele alles varajastel hommikutundidel, kui meil oli aeg hataka mõtteid telgi kokkupakkimisest mõlgutama – vaevalt et mõni muu hetk päevast mootorratta seljas suudaks võistelda just varahommikuse liikumaasumisega, kui päike alles tõuseb ning ümbrus on veel poolunes.

Sel päeval kulgesime veelgi suurematel kõrgustel, mille karge värskus meie meeled kohe üles äratas ning mis pakkusid head ülevaadet loodusjõudude kätetööst maastiku voolimisel – oli nii murenenud kivirahne kui laugeid tasandikke, palmisalude ja terrassidega külad siia-sinna puistatud.

Kõige kirglikum oli loodus olnud muidugi Omaani enda “suure kanjoni” puhul. “Päris” suure kanjoniga USA-s võrdlema ei hakka, ütlen lihtsalt, et väga võimas!

Kuna telkida võib igal pool, siis panimegi telgi püsti vaid mõned meetrid järsust kaljuseinast eemal, olles oma valikuga väga, väga rahul. Mõelda vaid – astud paar sammu ja oledki juba üle ääre. Öösel ei ole seal niisiis mõistlik ringi kolistada, ehkki mõned kitsed, kes leidsid meid üles juba päevasel ajal, jätkasid ka pilkases pimeduses kaljuserval turnimist. Et tuul oli sel mägiplatool päris võimas, siis pidime telgi ümber ehitama kividest kaitsevalli – ei tahaks ju koos telgiga üle kanjoni liuglema minna!

Seekord langes õhutemperatuur öösel juba sellisele tasemele, et võisime juba magamiskottidesse pugeda, mitte nende peal magada. Ärkasime taaskord enne päikesetõusu, et imetleda valgusemängu.

Energiat täis, pakkisime taas asjad ning lugesime oma väljasõidu edukalt läbi viiduks. Tagasiteel Muscatisse väisasime veel mõnesid linnu ja külasid, siin mõned pildid teekonnast ja arhitektuurist: