Omaani pealinnas Muscatis maandusime ühe motomehe, inglasest Timothy (ehk lihtsalt Timi) juures. Pärast seda, kui olime nädal aega tegelenud viisa organiseerimisega järgmise külastatava riigi, Jeemeni tarvis, ning loomulikult ka meid jätkuvalt kimbutavate tehniliste probleemide lahendamisega, sai meil kõigest, aga eelkõige kohapeal passimisest küllalt. Otsustasime, et oleks vaja vaheldust, õhuvahetust.

Kuna Hajari mäed on Muscatist pea et kiviga visata, siis sinna sõitsimegi. Pakkisime kaasa paari päeva jagu toitu ja mõned Timi litsentsi abil soetatud õlled, ning põrutasime paariks päevaks linnast välja – kes veel ei tea, siis Omaan on üks vägevamaid riike, kus telkida, sest kui tegemist ei ole just eramaa või kaitsealuse piirkonnaga, siis võib telgi üles lüüa just seal, kus hing ihkab, ja keegi ei tee sellest probleemi. Mida veel tahta?!

Muidugimõista ei oodanud me Hajari mägedest Himaalajatele omast väge ja võimu, sest isegi Omaani kõrgeim mäetipp, Jebel Shams, on vaid 3075 meetrit kõrge. Nii tervitasidki meid küllaltki madalad, ent sellele vaatamata visuaalselt efektsed mäed.

Teed, mis siinkandis järgivad vadide ehk suurema osa aastast kuivanud jõesängide trajektoori, kulgedes kord jõesängi põhjas, kord sellega kõrvuti, on kivised ja tolmused. Ning kui kord kõrgustesse ronima hakkavad, siis sellise nurga all, et hoia ja keela – ei mingit sinka-vonka minemist, vaid ikka otse üles! Ausalt ka, need on vist kõige järsemad rajad, millest Gessu on eales pidanud üles ronima, kuid tuleb öelda, et pill oli oma ülesannete kõrgusel, ning peagi saime juba kõrgustes avanevaid vaateid nautides jahedamat õhku hingata.

Liiklust oli vähe, kuid igast autost, mis tuli vastu, saadeti meie poole teele käeviibe ja aval naeratus. Sestap ei olnudki me väga üllatunud, kui ühe tupiktee lõpus asuvasse pisikesse külla, Yasabisse jõudes meid kohe uudishimulike külameeste ja kitsede poolt, keda külas oli ilmselt rohkem kui elanikkegi, sisse piirati.

Your country? You bring your bike from your country? How much time? How many cc? Your job? Brothers? Sisters? Enne kui arugi sain, viipasid häbelikult naeru kihistavad külatüdrukud mind endaga kaasa, ja ma järgnesin neile kuulekalt, jättes Marguse juba tuttavaks saanud küsimustele vastama.

Vaevalt jõudsin vaibaga kaetud põrandale (muud mööblit seal polnud) maha istuda, kui juba pakuti mulle imetillukesest tassist kohvi ning seesamiseenetega üle puistatud datleid. Võõrustajad – keda oli selleks hetkeks tuppa kogunenud tervelt kümmekond – ootasid viisakalt ära, kuni ma võtsin esimese lonksu ja esimese suutäie, ja alles siis lasid ise pakutaval hea maitsta. Tavaliselt olen ma ikka oodanud, et võõrustaja nö otsa lahti teeks, et mitte kohalike tavade vastu eksida, aga siin olid kõik panused ilmselgelt minul.

Kes peitis meie pilkude kohtudes häbelikult näo, kes purskas naerma, kes vaatas mind pärani silmi justkui kummastuses – iga viimane kui üks näitsikutest oli tõeline kaunitar. Nende erakordselt värvikirevad rõivad ainult rõhutasid nende naiselikkust. Kaalusin kaua, kas küsida luba pildi tegemiseks. Lõpuks küsisingi, kuid vastus oli ette teada – kindel ei. Või vähemalt mis puutub abieluealistesse noorikutesse, sest nooremad, veel katmata peadega tüdrukud poseerisid suurima heameelega.

Ühel hetkel hakkasid kõik nihelema ning mõtlesin, et ehk on nüüd viisakas püsti tõusta ja end minema asutada, kuid ei – naissugu taandus tagaruumi, mina koos nendega, samas kui meessugu marssis sisse. Järgnesid samad rituaalid mis enne, ainult et eri ruumides. Margusel oli muidugi see õnn, et kuna mehed on islamimaades üldjoontes enam haridust saanud kui naised, siis temal oli nendega vähemalt millestki rääkida. Ma olin “naisteosakonnas” ikka puhta kimpus, sest ei mina oska peale paari sõna araabia keelt, ega nemad inglise keelt, nii et kogu vestlus tugines grimassidele, žestidele ja mõminatele.

Pärast tunnikest säärast kultuurielamust asutasime end siiski minema, nägu naerul ja pea värskeid mõtteid täis. Teeolud ei olnud kergemate killast, aga eks me võime ju uute amortidega endale midagi lubada? Pealegi, kui amort peakski mingil põhjusel otsad andma, siis on ilmselt mitu korda etem kui see juhtub küllaltki arenenud riigis, mitte mõnes savannis. Test, ühesõnaga.

Mõni tund enne päikeseloojangut otsustasime telgi püsti lüüa. Valisime välja erakordselt õnnestunud koha – täpselt ühe kanjoni suudme kõrval, kus voolujoonelised kivid olid moodustanud looduslikud basseinid. Õhtu möödus täiesti idülliliselt, istudes pärast palavat päeva ühes sellistest basseinidest, konnad ümberringi krooksumas ning väikesed kalad meie varbaid näksimas. Üks meetrine madu oli ka meiega basseinis, aga kuna meil olid õlled käes, siis ta ilmselt ei julgenud tüli norima tulla.