Kui Dubai poleks olnud meie tsikli jaoks hädavajalik boksipeatus, siis oleksime Araabia Ühendemiraadid ilma igasuguste südametunnistuse piinadeta vahele jätnud. Juba viisade eest makstud krõbedad 216 dollarit andsid aimu eesolevast sundlaristamisest, nii et plaan oli asjad kiiresti korda saada ning esimesel võimalusel parema hinna ja kvaliteedi suhtega jahimaadele põrutada.
Ometi, olles Dubais ära käinud ja ta ära näinud, ei jäta ta külmaks. Kuidas ta saakski, kui igal sammul tuletab miski meelde, et see linn on loodud ei millekski vähemaks kui selleks, et inimesi pahviks lüüa. Üle vindi keeratus on enam kui ilmne – jääb igaühe enda otsustada, kas olla sellest eksperimendist taevani vaimustuses või kiruda kõike maapõhja. Raske otsus, kui aus olla.
Kus siis veel, kui mitte Dubais, asub maailma kõrgeima hoone, Burj Khalifa kõrval maailma suurim, enam kui tuhande kauplusega kaubakeskus Dubai Mall. Läksime sinna vaatama peaasjalikult Guinnessi rekordiraamatusse kantud akvaariumi, haikaladega ja puha, ning tulime pärast mitmetunnist “hängimist” tulema, näpus vaid Omaani teede kaart. Raamatupood on seal tõesti hea, kuid põhirõhk on selles kaubakeskuses siiski moenäljas olijate isu rahuldamisel, hõlmates kaubamärke Armanist Zarani. Kellele meeldib šopata, on see paradiis.
Võiks ju küsida, et mida siis Armani ja Zara siin konservatiivses ühiskonnas head müüvad, mida enesest lugu pidav lääne moejünger koju kaasa võiks võtta ja reaalselt ka selga panna? Mõned hijabid ja abeyad? Oh, ei! Saada on kõike alates miniseelikutest ning lõpetades isegi Eesti mõistes pisut liiga paljastavate bikiinidega – kõik selleks, et rahvas tuleks ja ostaks.
Ostjaid muidugi jagub. Ei ole ju sihtrühmaks mitte ainult puhkusele ja poetiirule tulnud turistid, vaid Dubai suur – et mitte öelda tohutusuur – välismaalaste kogukond. Eri allikate väitel on päris kohalikke Dubai elanikkonna hulgas vaid naeruväärne kümme kuni kakskümmend protsenti, kõik ülejäänud on nö sisse toodud – arenenud maadest spetsialistid ning arengumaadest odav tööjõud. Keegi pidi ju selle imelinna koos kõigi oma “suurimate”, “kõrgeimate” ja “pikimatega” valmis mõtlema ja ehitama.
Ehitamine pole aga veel lõppenud. Majanduslangus tõmbas küll tempot maha, ent kraanad on igal pool – ikka veel pidavat kinnisvara järgi nõudlust olema. Ehitustöö käib, indialased ja pakistanlased rabavad ennast ribadeks – enamus on siia saabunud terve suguvõsa finantspingutuse tulemusena ning kogu raha, mis vähegi elamisest üle jääb, saadavad nad koju oma perele. Kui õhutemperatuur tõuseb üle viiekümne soojakraadi, siis ametlikult tööd teha ei tohi, aga tehakse ikka, ning mingit ninakirtsutamist ei ole – kui töökoha üles ütled, on trahviks kolmekuuline riiki sisenemise keeld. Päriselt.
See, mis on valmis ehitatud, on muidugi hämmastav. Näiteks hiljuti avatud metroo peatused näevad välja nagu kosmosekookonid ning selle linnaosa asemel, kus me Dubais olles peatusime, laiutasid vaid viis aasta tagasi liivadüünid ning jalutasid kaamlid, täna aga on see elitaarne kividžungel, kust ei puudu ei peened maailmaköögi restoranid ega karusnahakauplused. Mis sest, et väljas on kolmkümmend kuus soojakraadi ning Pärsia lahe türkiissinised lained on kiviga visata. Kui, siis juba!
Ühendemiraadid on ilmselt üks väheseid islamiriike, kus naised ei pea end ujuma minnes pealaest jalatallani kinni katma – kuidas muidu olekski võimalik välisturiste siia rannapuhkusele meelitada? Siiski on Ühendemiraatide näol tegemist riigiga, kus alkoholi ostmiseks on vajalik spetsiaalne luba (ja paks rahakott, sest juurdehindlus on astronoomiline), kus ramadani ajal on ka mittemoslemitel keelatud avalikes kohtades süüa-juua, ning kus metroorongis on naiste jaoks eraldi vagun, millesse mehed isegi jalga tõsta ei tohi. Nii et ühest küljest justkui pillav ja ülemeelik, teisest küljest aga rangete reeglitega ühiskond – jääb üle ainult imestada, kuidas on seda nii suure välismaalaste osakaalu juures suudetud ohjes hoida, ning kui kaua see veel jätkuda saab.
Muide, Dubais (kõrgeima hoone jalamil) kuulsime üht kaunimat palvelekutset – ilmselgelt ei ole tegemist mõne nurgataguse mošee mulla, vaid professionaaliga:
[audio:Dubai_koraan.mp3|titles=Koraani retsiteerimine Dubais]Aga kuna Dubai on juba kord äärmuste musternäide, siis sealsamas kõlavad mitmel korral päevas ka rõõmsamad noodid – traditsioonilise muusika taktis efektset etendust pakkuvad purskkaevud (mis on teadagi varustatud kalleima tehnoloogiaga maailmas) on üks köitvamaid näiteid Dubai pöörasusest (pilti kahjuks pole, sest õhus oli pildistamiseks liiga palju veepritsmeid).
[audio:Dubai_Burj_veem2ng.mp3|titles=Purskkaevude etendus Burj Khalifa pilvelõhkuja all]Kaks nädalat Dubais oleks tundunud hiiglama pika ajana, kui me poleks seal olnud asja pärast. Meie suureks õnneks trehvasime seal ühe Nelsoni-nimelise indialasega, kes lubas lahkelt meie tsikli putitamiseks kasutada oma Enfield’i esinduse töökoda, kus sain vaikselt nokitseda, kõik vajalikud tööriistad käe-jala juures. Nelson on ise mõned aastad tagasi sõitnud mootorrattal läbi Lõuna- ja Põhja-Ameerika, kusjuures et mitte oma abikaasale asjatut stressi tekitada, ütles ta, et sõidab konverentsile! Igal juhul püüdis ta meile niipalju kui võimalik abiks olla.
Postikana tõi meile tuttuued amordid ja hunniku muid kuluosasid, mille üle Gessul paistis väga hea meel olevat. Meie kohvritootja oli juba aga eelnevalt otsustanud meile uued kohvrid saata, eeldusel, et me vanad talle tagasi saadame – esiteks, et vana mudeli nõrku kohti vältide järgmise põlvkonna mudeleid paremaks „lihvida” ja teiseks, selleks et täiendada oma maailmarändurite kohvrite kollektsiooni, mis on vabrikus teistele vaatamiseks välja pandud. Tõtt-öelda olid vanad väga südamelähedaseks saanud. Koos kõikide liiklusavariide, kukkumiste ja kleebistega omasid nad auväärset kohta meie matkaloos, ning teatud mööndustega oleks nendega vabalt saanud edasi sõita. Aga kui juba pakuti samasuguseid uhiuusi – sirgeid, vee- ja tolmukindlaid, oli liisk seekord langenud – küll ka uued saavad kunagi ära „ristitud”!
Pea kaks nädalat iga päev töökoja ja meie ajutise kodu vahet jooksmise tulemusena sai Gessu justkui uueks voolitud: üks teine motofänn, peamiselt ülikallite uunikumide ja tippsportautode restaureerimise töökoja omanikust indialane Vijay parandas ära meie bensiinipaagi ja keevitas mõrade algeid näitava raami – tasuta! (öelge veel, et indialased on kitsid ja omakasupüüdlikud!!!) Vana Öhlinsi amort tuli (loe: lendas suure pauguga) alt ära kuues tükis. Uued Hyperpro amordid (vahetasime ära ka väsinud esiamordi) said Gessule alla, värsked määrdeained makku ning liigestele, mõned rabedaks läinud tihendid said välja vahetatud, mõned värvimistööd ning pill laulis ja sõitis kui uus.
Tõtt-öelda jooksis aeg nii kiiresti, et randa me ujuma ei jõudnudki, olgugi, et ööbisime ühe belglanna, Nicky pool vaid mõnisada meetrit veest ja meie miljonivaatega 7-nda korruse korteriaknast oli vaade otse Pärsia lahele, selle soojal eredal liival peesitavatele rannalistele ja selle taga olevale merre ehitatud hiiglaslikule Jumeirah „palmile” – häbiväärne lugu küll. Ilmselt pole me vist lihtsalt erilised ranna ja lebo-tüüpi inimesed?
Et meie kohapeal viibimine liiga ühekülgseks ei kujuneks, tehti meile putitamise vahepeal välja sõit ühte kõrbelaagrisse, mis on küll kommertslik ent täiesti aus meelelahutus. Saime esimest korda elus ATV-dega liivaluidetest üles ja alla sõita, istuda kaamli seljas, proovida hennamaalingut, vaadata traditsioonilisi tantse ning süüa head ja paremat. Taolisi „laagreid” on Dubai ümbruses mitmeid, ning igal õhtul täituvad need eksootikat otsivatest turistidest. Õhtupimeduses üle meie peade lendavad lennukid toovad neid aga aina juurde ja juurde, nagu oleks tegemist konveieriga.
Pärast suurt töötegemist saabus päev edasi liikuda. Et see sattus reedele, mis on islamimaailmas puhkepäev, siis kutsuti meid kaasa kohaliku motoseltskonna traditsioonilisele hommikusele väljasõidule. Ärkama pidime ammu enne päikesetõusu, sest vaid siis on õhutemperatuur elamisväärne. Lahkuminek tuttavaks saanud nägudest, kellest paljud olid meile ulatanud abikäe, oli kurb, nagu peab – üks meestest, paar päeva tagasi meid oma koju õhtusöögile kutsunud Riyaz, oli meie auks selga pannud isegi enda poolt kujundatud t-särgi. Ei ole lihtsalt sõnu! Mitte kunagi ei saa autojuhtide vahel tekkima sellist sünergiat nagu motoinimeste vahel.
Meid juhatati kolonnis Araabia Ühendemiraatide piirini. Jätsime hüvasti ja asusimegi uutele jahimaadele, ees terendamas meile veel tundmatu Omaan.
Tere.
Mina tänan, üle pika aja jälle jupike kvaliteet reisikirja.
Vot mina ei tea kuidas teistega lood on aga minule jääb arusaamatuks kuidas Te kõikidele nendele sõbralikele ja vastutulelikele tüüpidele pidevalt pihta saate. Müstika. 🙂
Olge tublid!
I.
Ülivahvad uudised! Olete tublisti tegutsenud ja taas ratastel. Huvitav oleks kuulda, mis kaalutlustel Gessu just need amordid alla sai, kuigi ma mõistan, et ükski senistest polnud ennast õigustanud. Turvalisi kilomeetreid!
Jah. Olen Indrekuga päri.
Peale lugemist jääb tunne, et artikkel sisaldab endas tunduvalt rohkem kui oskuslikku sõnaseadmist ja kvaliteetseid fotosid. 1+1=3!
Sõbralikkuse ja vastutulelikkuse osas arvan, kui elada avatud südamega ja eeldada, et maailm on hea ja ilus paik siis tajuvad seda ka ümbritsevad inimesed ja ettevaatlikkus või hirm asenduvad lugupidamise ja andmisrõõmuga. Neile ei pea pihta saama, nad ise ilmuvad välja:).
Minu lugupidamine!
Rõõm näha, et pill jälle laulab ja ise tagasi trassil olete.
Dubais kulus ilmselt kokku raha samapalju kui päris mitmes teises riigis kokku..
mnjah Margus ma saan täiesti aru sinu varasemast pettumusest aga juhm nagu ma olen, lalisen vana joru ikka edasi…. kui sa praegu laseksid sama vana raja läbi Hyperproga, siis olen üpris kindel, et juhtuks sama lõppfaas…
…as they say.. there is no … scock that can live in those conditions with 2 up.
ahh, mis mina siin ikka jorisen…..:)
NAEL KUMMI
veel… aga ilmselt sinu asemel olles oleks ma sama tee valinud. kuigi see kõik mis puudutab vastupidavust ja amorti on nii suhteline ja konkreetsest isendist ja “õnnest” kinni.
mäletad kui ma sulle Horvaatiast helistasin ja kurtsin, et vist hakkab ADV Showa õhtale minema… eksisin… siiamaani toimib. käisime Karitaga veel järgmine aasta Porutugalis ära selle sama amordiga ja hetkel toimib väga hästi (ptüi, ptüi), 40000 nüüdseks seljataga millest 30000 2 up ja enamuse väga halbu teid. ainuke asi “ehk” mis väsima hakkab, on tagumine vedru.
Tore kuulda (lugeda), et Teil kõik korda sai ja tänan taas huvitava lugemis-vaatamis-materjali eest!
Lauriuse täienduseks: vahel on 1+1=11 🙂
Kõike head!
Parimat! 🙂
Juhuu ja seiklused jätkuvad:)
Edu!
Ott ja Joel: Hyperprod said (järjekordse, läbi kogemuste parandatud) teoreetilise vastupidavuse kaalutlusel. Neil on progressiivsed vedrud (Öhlins, Wilbers ja ka WP näiteks seda võimalust ei paku), tunduvalt jämedam varras ja paistab ka vanakooli rauast kere olevat 🙂 Rämedalt kallis väljaminek muidugi, aga loodetavasti mõnda aega peavad vastu. Hyperpro on juba visuaalselt kordi robustsem ja kätte võttes tundub Öhlinsist pea kaks korda raskem – ilmselt esimese “selgroog” nii kergesti murduma ei saa.
Ma ise endiselt naiivselt usun, et annab sellise amordi ehitada küll, mis natukene ka vett peab kahekesi täislastis rattaga maastikku nühkides. Eks mõne aja pärast näis, kas Hyperpro on just see…
Tarmo: raha kulus Dubais muidugi omajagu, aga mitte nii palju, kui oleks arvanud. Õnneks saime seal läbi CouchSurfingu kaks nädalat tasuta ööbida (hotellide hinnatasemele mõeldes tõusevad ihukarvad püsti), ka ei pidanud me maksma midagi selle eest, et saime tsiklit puhtas ja hästi varustatud töökojas putitada. Ainult toidu ja ühistranspordi eest pidime ise maksma, mille hinnad on muidugi täiesti Euroopa tasemel.