Namiibia on selline kulgemise koht. Lähed, oled. Kui tekib tunne, et aitab, siis lähed jälle. Kiirustamata, kella vaatamata, kavatsuseta kuhugi jõuda. Nimetatagu seda siis Aafrika ajaks või millekski muuks, kuid teisiti ei saakski. Üks päev, kui üritasime veidi asju ajada – Swakopmund on viimane tõsiseltvõetavam koht enne, kui tsivilisatsiooni jälle pikaks ajaks selja taha jätame, nii et tahtsime veidi raha vahetada, tsiklile hoolduse ära teha, uued rehvid osta ning ühe postipaki teele panna – jooksime mööda linna ringi nagu segased. Margus küsis mu käest: “Kas sul on kuskile kiire?”. “Kurat, nii palju asju on vaja ära teha,” mõtlesin, aga siis sain ise ka aru, et ega minu jooksmisest ja minu efektiivsusest suurt midagi ei sõltu. Küll Aafrika aeg paneb kõik paika.

Windhoekist Swakopmundi läheb mitu teed – otsustasime kaardile märgitud “ilusa tee” kasuks, mis ületas paar kuru ning kulges pikki kilomeetreid läbi Namib-Nauklufti rahvuspargi. Ega muidu oleks tore sõit olnud – maastik oli küllaltki vahelduv ja teeolud ei olnud ka teab mis hullud – aga jälle suutsime amorti kinni hoidva poldi ära lõhkuda. Ilmselgelt ei olnud Sutherlandi töökojast saadud polt piisavalt tugev, ja jälle pidime sadakond kilomeetrit hinge kinni hoidma, et ta ikka lähima asulani sees püsiks. Õnneks jälle püsis.

Swakopmundi kandis võib rannikult silmata mitmeid kaubalaevu, ning jälle sattusime oma maailmaraadioga nende kommunikatsioone “pealt kuulma”. Siin näiteks üks hispaaniakeelne salvestus – niipalju kui me Ladina-Ameerikast hispaania keelt veel mäletame, käib jutt elukallidusest ja abielust – enne oleme näiteks peale sattunud portugalikeelsele jalgpalliarutelule. Meremeestel on igav vist.

[audio:Swakopmund_laevade_komm_hispaania.mp3|titles=Swakopmund-Walvis Bay laevade vaheline kommunikatsioon hispaania keeles]

Swakopmundis trehvasime jälle sloveenlastega, kellega on tore ikka ja jälle kokku saada, ning otsustasime mõnda aega koos põhja suunas liikuda. Asjad Aafrika aega trotsides aetud, amort uue poldiga kinnitatud (ning varupolt kaasa ostetud, olgugi, et mõlemad on madalakvaliteedilised, pole muud lihtsalt saada – isegi mitte Swakopmundi “professionaalsest” poldipoest – hakkame vist tagasi päris Aafrikasse jõudma), asusime kulgema. Algul mõnda aega mööda rannikut, siis juba sisemaal. Aina kruusateed mööda. Meie suureks hämminguks avastasime juba esimese päeva lõpuks, et läinud on järjekordne polt. Ei noh, see on needus, mis muud. Kuna üks oli varuks, siis panime selle asemele, aga nii ei saa ju Lääne-Aafrikat sõita, et pool kohvrit varupolte kaasas.

Vahepeal juhtus Margusel juubel olema, ja sel puhul sai siis ostetud küla ainuke pudel veini ning veidi kudusteiki ja grillvorsti, nii et olemine oli vaatamata kõigele meeleolukas.