Oma suuruse kohta elab Namiibias häbitult vähe inimesi – umbes kaks miljonit, mis tähendab, et linnad on väiksed ja vahemaad linnade vahel on suured. Esimese linna moodi asulani jõudsime niisiis alles siis, kui olime läbinud ligi neljandiku riigi kogupikkusest, ja seegi polnud teab mis suur – nimeks Lüderitz.

Kui vaadata kaarti, tekib küsimus, kuidas võis küll kellelegi pähe tulla sellisesse kohta asula rajada – läänest piiratud külma Atlandi ookeaniga, kõigist muudest suundadest sadade kilomeetrite kõrbemaastikuga, ehk mitte just mõnusat äraolemist või head äri tõotav asukoht. Kuid ometi rajas saksa kaupmees, härra Lüderitz siia kaubajaama, millele järgnes alade koloniseerimine Saksamaa poolt. Alles hijem avastati, et piirkonnas on suured teemandivarud, mistõttu suur osa rannikust muudeti keelualaks. Teemante ei kaevandata, muide, mitte ainult maismaal vaid ka meres, kus mingi ulmetehnika abil kaabitakse merepõhja ning teemandid eraldatakse muust sodist – selleks on eraldi laevad, mille küljest voolikud jooksevad merepõhjas “askeldavate” pumpadeni. Kindlasti on protsess keerulisem kui see kirjeldus, aga midagi säärast.

Lüderitz on Aafrika mõistes üsna mahe ja mõnus koht, selline unine ja vaikne. Peaaegu nii vaikne, et võiks öelda, et valvsus hakkab ära kaduma. Nimelt juhtus meil peatänaval internetikohviku ees intsident, mille käigus oleksime äärepealt oma tengelpungast ilma jäänud. Nimelt olime tsikli kogu oma varandusega internetikohviku ette parkinud, Margus läks sisse ja mina jäin välja tsiklit valvama. Kuna päike paistis ja oli väga soe, siis ma võtsin sõidujaki seljast ja heitsin ta tsikli istmele, ise tsikli kõrval. Kaks musta tegelast (Eestis lugejale kõlab see ilmselt juba iseenesest ohu märgina, aga no Aafrikas on ju 95% inimestest mustad ja kaugeltki mitte kõik neist pätid ja kaabakad) tulid rääkima. Noh, tavalised küsimused – et mis on lõppkiirus jne. Kuigi ma tahaks inimesi usaldada, siis ma olen ikka pisut umbusklik ka, ja väga lobisema ei kipu. Aga need muudkui torkisid ja torkisid, ja küsimused muutusid aina jaburamateks. Samal ajal tiirlesid tsikli ümber, katsusid peegleid ja tulesid ja mida kõike veel. Ühel hetkel sai mul villand ja ma käratasin ühele, et hoidku oma käed tsiklist eemal. Samal ajal panin tähele, et teine näeb hullu vaeva minu rahakoti toppimisega oma püksitaskusse. “Anna mu rahakott siia!” hüüdsin. Tüüp lasi rahakotil maha kukkuda ja kadunud nad olidki.

Kui oleksingi rahakotist ilma jäänud, poleks sellest mingit katastroofi olnud, sest me ei kanna kunagi suuremat raha kui päevaks vajalik ning pangakaardid on ka mujale ära pandud, kuid asjaolu, et nad üritasid, sealjuures täiesti avalikus kohas ja et ma tõesti ei suutnud olukorda enam hallata – ja seda kõike Namiibias – ei ole kaugeltki meeldiv. Kas edaspidi peame kõik huvilised kohe laiali ajama?

Vaatamata negatiivsetele emotsioonidele jäime Lüderitzi kaheks ööks, kuna mereäärne kämping oli üsna idülliline ning vorstid-steigid maitsesid mereõhus hääd.

Lüderitzi all on üks kuum turistiatraktsioon – möödunud sajandi alguses ehitatud, ent kuuekümnendatel maha jäetud kaevanduslinn, mille on tänaseks vallutanud liivadüünid. Omal ajal olla seal olnud isegi spordihall ja teater (ning kui Wikipediat uskuda, siis sealses haiglas lõunapoolkera esimene röntgeniaparaat), kuid täna on mõned hooned pea laeni liiva täis tuisanud ning väga kehvas seisus. Nagisevaid treppe mööda üles-alla käies ning kunagisi kööke-vannitube ette kujutada püüdes võib peaaegu et nõustuda, et tegemist on kummituslinnaga, millena teda “müüa” üritatakse, kuid pidevalt voorivad turistid võtavad atmosfäärist maha julgelt poole ning erilist emotsiooni ei teki.

Lüderitzist võtsime ette tee kuulsa Sossusvlei suunas, kuhu lõpuks jäi minemata – rahvuspargi väravas sai meile selgeks, et käesoleva aasta algusest ei ole mootorratastel enam lubatud parki siseneda. Tsiklit järelevalveta jätta (eriti pärast valgustavat intsidenti mõned päevad tagasi) ja minna suure raha eest muu transpordiga ei olnud meie jaoks mõeldav variant. Asju poleks kuskile turvaliselt jätta ka saanud – kui juba telkimise hind kahele inimesele sealkandis algab 40 eurost, siis toa hinda ei julge ettegi kujutada. Namiibia sihib üsna ühemõtteliselt jõukaid turiste, meie aga asume sel skaalal üsna lõpus. Sestap tuleb pilte punastest hiigeldüünidest ja süngetest puurontidest nende taustal imetleda internetist. Kahju.

Selle asemel nautisime sadu kilomeetreid vahelduvas seisus üksildast kruusateed, ning kui ühes kohas viis tee meid läbi ühest eralooduspargist, nägime sadade viisi Lõuna-Aafrika gaselle. Sildid hoiatasid ka sebrade ja kaelkirjakute eest (keda ma kangesti tahaks näha), aga nii pingsalt kui ma ka ei vaadanud, ei paistnud neid kusagil. See ongi vist maksimaalne loomavaatamise tase, mida me endale lubada suudame, sest säärased loomapargid nagu Etosha ja muud ei mahu põhimõtteliselt meie eelarvesse.

Ahjaa, sajad kilomeetrid vahelduvas seisus kruusateed tähendasid ABS-i ülesütlemist. Õnneks ei midagi tõsist – tagapiduri anduri juhe oli ilmselt tagarattast ülesse löödud terava kiviga pihta ja viga saanud, nii et pidime väheke tinutama.