Hunza kant on tuntud kui üks vabameelsemaid piirkondi Pakistanis – naised on tänavapildis täitsa esindatud ning tõsiusklike meelehärmiks elab täiel jõul edasi islamieelne traditsioon mooruspuu viljadest kanget alkoholi valmistada.

Tegelikult märkasime muutust inimeste meelelaadis juba Hunzast päris eemal. Kui peatusime ühes külas, et osta pudel vett, viitasid meid ümbritsenud rahvahulga näoilmed ja kehakeel mingile positiivsele energiale ja uudishimule, mida me mujal Pakistanis veel tajunud polnud. Muidugi oli tunda ka umbusklikkust – mitte kõik ei julgenud meile lähemale tulla, eelistades jälgida meid turvaliselt kauguselt. Igal juhul ei tundnud me end sellele piirkonnale iseloomulike pannkoogimütsidega meeste seltskonnas ebamugavalt või ebaturvaliselt. Võib-olla pani “i”-le punkti järgmine kaader – nii kui Margus kaamera välja otsis, oli esimene, kes vägisi kaadrisse ronis, üks lössis ninaga vanamees. Kõik pahvatasid naerma, et “vaat kus fotomodell!”, ja mees ise ka – ei olnud tunda halvakspanu, vaid lihtsalt sõbralik tögamine. Hea, kui inimesed end liialt tõsiselt ei võta.

Edasi kulgedes hakkas varsti koitma, mille pärast me Karakorami maanteed üldse kulutama olime tulnud. Nägime oma silmaga ära urdu keeles “paljast mäge” tähendava Nanga Parbati, 8126 meetriga maailmas kõrguselt üheksanda mäe. Tegemist on ühtlasi kõige läänepoolsema mäega maailmas, mille kõrgus ületab 8000 meetrit.

Iidse Hunza kuningriigi pealinnast Karimabadist paistavad kätte mitmed hulga madalamad, ent siiski paeluvad tipud, sealhulgas Rakaposhi (7788 meetrit), Ultar II (7388 meetrit), Diran (7270 meetrit), Hunza Peak (6270 meetrit), Bubulimating (6000 meetrit), Altit Peak (5075 meetrit). Mitte kusagil teises kohas ei ole meid korraga nii tiheda ringina ümbritsenud nii palju nii kõrgeid tippe.

Hunza näol on tegemist aktiivse mäetekkepiirkonnaga – laias laastus asub just siin miljoneid aastaid tagasi India ja Aasia mandri vahel toimunud kokkupuutekoht, ning kuna India manner liigub ikka veel põhja suunas, rammides jätkuvalt Aasiat, värisevat maa siin keskmiselt iga kolme minuti tagant. See tähendab, et väga sageli leiab siin aset maalihkeid – käesoleva aasta jaanuaris Karakorami maanteel toimunud lihe oli nii suuremastaabiline, et blokeeris Hunza jõesängi. Tänaseks on maalihke taha tekkinud enam kui saja meetri sügavune, kilomeetreid pikk järv, mis on enda alla võtnud nii mitmeid külasid kui ka osa Hiinasse viivast maanteest, mis on piirkonna ainus ühendustee. Ainus viis teisele poole järve saada on paadiga.

Käisime maalihke juures kohal:

Kuid jah, siinkandis on inimesed kuidagi vabamad ja sõbralikumad. Tänaval liiguvad erksavärvilistes rõivastes naised, burkadest pole märkigi. Hunza orus on domineerivaks usuvooluks Afganistanist sisse toodud ismailism, mis on küll põhimõtteliselt islam, aga veidi teistmoodi. Igal juhul tunneme end siin hästi.

Ei tea, kas õnn hakkab nüüd end meie poole pöörama, aga siit ostetud krõpsupakist vaatas meile vastu üllatuslik võit – kümme ruupiat (kaks krooni)!