Varasemalt oli juttu sellest, et Pakistanist edasi liikumiseks on meil kolm varianti: a) minna otse Iraani, b) minna läbi Hiina “stan”-idesse ja sealt edasi Iraani, c) minna läbi Afganistani “stan”-idesse ja sealt edasi Iraani. Praeguse seisuga on asjaolud esimese variandi kasuks, nii et mis siis muud, kui et andsime Islamabadis asuvas Iraani saatkonnas viisataotlused sisse ning asusime aega parajaks tegema. Aega on meil nimelt küllalt, sest juba ainuüksi vastuse saamiseks, kas meile üldse antakse viisa või keeldutakse selle andmisest, kulub kaks nädalat.
Põrutasime niisiis Islamabadist põhja suunas, avastama kuulsat Karakorumi maanteed, mida pakistanlased ise üheksandaks maailmaimeks armastavad kutsuda.
Seda tähtsat ühendusteed Hiina ja Pakistani vahel hakati ehitama 1959. aastal ning kahekümne aasta jooksul, mis kulus selle valmimisele, hukkus ehitustöödel (peaasjalikult maalihete ja kukkumiste tõttu) pea 900 meest. Kuna see 1300 kilomeetri pikkune tee kulgeb osaliselt iidse Siiditee radadel, siis leiab selle äärde jäävatelt aladelt hulganisti möödunud aegadest jäänud kultuuriväärtusi, kuid vähem märkimisväärne pole asjaolu, et seda ääristavad mitmed kõrged mäetipud, sh maailmas kõrguselt üheksas Nanga Parbat.
Islamabadist veidi põhja pool asuvast Abbottabadist alguse saanud teekonda mööda Karakorami maanteed iseloomustas kohe alguses meeletu liiklusvool. India ja Pakistan on selles mõttes ikka üks ja seesama, et siingi kehtib liikluses reegel, et kes on suurem, sel on eesõigus. Lisaks see, et sõita ja peatuda võib täpselt siis ja täpselt seal, kus pähe tuleb, sõltumata millest tahes muust. Potentsiaalselt ohtlik olukord on kogu aeg.
Ei läinudki kaua, enne kui ajalugu oli sunnitud end kordama. Keegi prillidega habemik mikrobussiga oli taas otsustanud üle tee tanklasse pöörama hakata, ja juba käiski tuttav kõmakas ja juba ta oligi meil vasakult sees, meie paremal teepervel mööda asfalti lohisemas. Oleks keegi samal ajal vastu tulnud, või oleks meil kiirus suurem olnud…
Püsti tõustes peale valutava põlve mingeid muid hädasid ei tuvastanud, kuid kehas oli värin sees. Tsikliga oli muidugi teine lugu – pikema vaatamisetagi oli selge, et vasakpoolne kohver oli löögist täiesti kõver ning tuuleklaas oli koos armatuuriga paremast küljest lahti murtud. Nii esiraam kui tagaraam olid kõverad.
Mõne minutiga kogunes rahvasumm – mitte iga päev ei juhtu sellist vaatepilti nägema. Keegi muidugi sõnakestki inglise keelt ei rääkinud, veel vähem seesama prillidega habemik, kel vaatamata Kariina katsetele talle selgeks teha, mida kõike ta temast ja Pakistani autojuhtidest üldiselt arvab, ei liikunud näos mitte üks lihas. Samahästi oleks ju võinud monoloogi ka eesti keeles pidada – oleks ehk mahlakam saanud, ja pinget paremini maandanud.
Ühe kohaliku üliõpilase abiga jõudsime lõõmava päikese all kohalikku töökotta, kus suure higistamise saatel said kohver ja kohvriraamid enam-vähem sirgeks taotud. Enam-vähem tähendab siis seda, et kaas jääb peale ainult pooletoobiselt ning vihma see kohver enam ei kannata.
Rampväsinult, tsikliriietus higist läbi imbunud, näod tolmust ja higist kleepuvad, veeresime ikka veel kõrvetava õhtupäikese valguses esimesse ettejuhtuvasse hotelli. Pakistan, muide, ei ole kaugeltki nii odav nagu me arvasime, ning saja krooniga (nagu näiteks Indias või Kagu-Aasia riikides) siin normaalset tuba naljalt ei skoori. Seesama esimesena ette juhtunud hotell küsis toa eest 2700 ruupiat ehk 540 krooni. Mitmekordselt üle meie eelarve, kuid uut hotelli otsima minna poleks selles seisus jaksanud.
Õhtu möödus täielikus madalseisus, püüetes aru saada, miks Pakistan meid sedasi kohtleb. Tulime ju parimate kavatsustega ning kommete kohaselt… Kas tegemist on hoiatusega? Positiivselt mõeldes võiks ju jällegi öelda, et meiega on kaasas kaitseingel, sest seegi õnnetus oleks võinud lõppeda väga õnnetult, ent ei lõppenud ju?
Järgmisel päeval veeresime põhja suunas edasi. Liiklus muutus harvemaks, kuid ka teeolud selle võrra kehvemaks. Halb asfalt on ikka palju halvem kui hea kruus. Indus Kohistani piirkonda läbides loopisid lapsed meie suunas mitmel korral kive ning puuvilju.
Tere tulemast Pakistani, tõepoolest!
Ptüi-ptüi-ptüi üle vasaku õla!
Õnneks oli taas suht “kerge” avarii ja peaasi, et endal kõik korras. Eks eneseuhkus ja motivatsioon said kõige rohkem kannatada.
Hästi on ka see, et saate siiski ilusti teekonda jätkata ja tsikkel toimib. Kohver on teisejärguline kuigi päris oluline osa. Sellisel teekonnal väheolulisi komponente ongi minimaalselt. Kõik nüansid on tähtsad ja iga sellise rivist langemine tekitab probleeme.
Positiivset enesetunnet ja mõtlemist! Kõik olukorrad on lahendatavad ja olete seni väga hästi hakkama saanud. Saate edaspidigi! 🙂
Hoiame pöialt!
Ega kodumaal ka kerge olevat! Pidevad sääskede ja nüüd ka juba parmude rünnakud koos tapva nii päevase kui öise palavusega on räsinud ja hävitanud kogu Eestimaa suvenautlejate enesetunde. Mis elu see on….!? 😀
Minu tervitused!
Kirjutan esimest korda, kuigi olen jälginud teie maailma tripi üle pika aja. Minu poolt suured respekt ja tänu sõnad, et hoiate meid kursis endaga toimuvast. Väga põnev lugeda ja pilte lehitseda.
Viimase juhtunud õnnetuse kohta küsiks, kas see prillidega habemik tunnistas enda süü ja katas remonditööd ära? Kuidas seal liiklusõnnestustega lood on?
Kiiret paranemist ja sujuvat kulgemist!
Huh, see oli küll napikas. Peaasi et ise ühes tükis, pea püsti!
Lendavad kivid ja puha… eks soe ajab pea hulluks ka kohalikul rahval ja võibolla trehvasid paljud halvad asjad kokku. Kohvrid tegid taas oma töö ära, päästes suurematest sinikatest, ohverdades oma ilu.
As-Salamu Alaykum!
Tere,
miks on Pakistanis tänavasildid ka vene keeles?
Hoian teile igal juhul pöidlaid, et selliseid intsidente enam ei juhtu…
M.
Tõsi ta on, et vähetähtsaid asju meil sellel ekspeditsioonil kaasas ei ole – oma funktsioon on täita nii söetabletil, USB-juhtmel kui passifotodel. Kohvril on see funktsioon, et tema peab kõik need tähtsad asjad endasse mahutama ja tagama nende säilimise ja toimimise.
Kahjuks on seekord kahju enam kui vaid kosmeetiline – ka pärast kohekordset sessiooni haamritega on ta jätkuvalt piisavalt kõver, et kaas ei lähe päris hästi kinni, lisaks mõned muud augud-praod, mis tähendab, et veekindlusest on asi väga-väga kaugel, ehk vihmaga sõitmisest ei saa unistada. Tolmust, mis siin kuiva ilmaga sisse pääseb, parem ei räägigi.
Suurem häda kohvri parandamisega siin, Pakistanis, ei olegi mitte niivõrd see, kui palju see maksma võiks minna, vaid see, et siin lihtsalt puuduvad vahendid töö korralikuks tegemiseks. “Prillidega habemikult” saime mööda sõitma juhtunud politseiniku kaasosalusel toimunud läbirääkimiste tulemusena 3000 ruupiat (umbes 600 krooni) kahjutasu, kuid lõppkokkuvõttes võiks öelda, et ei jäänud lambad terveks, ega saanud hunt söönuks – tema jaoks on see ilmselt pool kuupalgast, aga ega meilgi toimiva lahenduse saamiseks sellest ilmselt ei piisa. Kui me tagasi Islamabadi jõudes kohvrit veekindlaks ei saa, tuleb ilmselt mõelda uue kohvri muretsemisele, ja siis on jutt ikka tuhandetest kroonidest.
Muidugi elu ja tervis maksab rohkem. Õnn, et meiega midagi tõsist ei juhtunud. Muide, päev hiljem oli veel selline sünge vahejuhtum (millest läks meelest kirjutada, kuna pea oli kõige koosmõjul väga pulki täis), et oleksime äärepealt ühe lapse alla ajanud. Tulime hea kiirusega mööda teed, kui järsku jooksis tee ääres seisnud auto tagant teele väike plikatirts, kollane kleit lehvimas – ilmselt sellises vanuses, et oli hiljuti kõndima õppinud ja nüüd oskas juba enam-vähem joosta. Oleks ta meid lähenemas näinud, oleks ta kindlasti ehmatanud ja täpselt keset teed seisma jäänud – tsiklit maha pidurdada poleks kuidagi jõudnud, aga õnneks kihutas ta üle tee sellise hooga, et jõudis napilt-napilt meie eest ära (oleks mootorratta asemel olnud auto, ei oleks sellest tüdrukust midagi alles jäänud). Olime vaimselt ikka täielikus šokis, erti nähes, et sealsamas kõrval seisnud vanematele ei avaldanud see sündmus näiliselt mingit mõju. See ei ole ikka normaalne.
Venekeelsed sildid on Karakorami teel ilmselt sellepärast, et seal sõidab aeg-ajalt Tadžiki rekkasid.
Pakistan? See pole koht kuhu ma soovin minna. Maastik on hea kull aga see rahvas pole vist suurt asi. Teie piltidel pole naisi, need on vist koik kuskil koopas. Meil on sarnaseid ka Austraalias. Koik Muhameedlased. Loodetavasti ei lahe teie Afganistani, see on terroriste tais. Osama bin Laden ja tema semud. Olge ette vaatlikud.
Täitsa huvitav on samal ajal lugeda uudiseid: “Pakistani julgeolekuallikate kinnitusel hukkus riigi loodeosas Afganistaniga piirnevas hõimupiirkonnas läbi viidud USA droonirünnakutes vähemalt 16 mässulist.”
Raul: Naisi näeb Pakistanis tõesti vähe, eriti konservatiivsemates ja maapiirkondades – üldiselt hoitakse nad võõraste pilkude eest kodus varjus. Vahel harva, kui naist on tänaval näha, siis on tal reeglina meessoost saatja – abikaasa, vend, poeg – kaasas.
Afganistani me arvatavasti ei lähe – vaevalt, et me terroristidele väga suurt huvi pakuksime, kuid seal on niisamagi pätte, kes olukorda oma kasuks ära kasutavad.
Kas kohvrile ajutist veekindlat sisu ei anna organiseerida? Topelt prügikott sisse ja pealt sõlme. Muidugi ei asenda see korralikku kohvrit, sest lisaks varustuse kaitsmiele on kohvri püha kohus ka sõitjat kaitsta, aga väntsustatud alumiinium on selles rollis kahtlane.
Mait: kilekottidega ongi ainus variant praegu asjad kuivas hoida.
Kas te äkki liiga kiiresti ei sõida India ja Pakistai liikluse jaoks? Siit samalt lehelt su kommentaar, Margus: “Tulime hea kiirusega mööda teed” ja India ettesõidu hetkel oli teil vist ka maksimaalne lubatud kiirus, 90 km/h siis?
Ma mingil juhul ei taha näägutada, või midagi sellist, aga 90 km/h on Indias ikka täiesti meeletu kiirus mu meelest ja äkki oleks füüsilisele ja vaimsele tervisele (vähem närvesööv) kasulikum liikuda pigem nö. rollerite liiklusvoolus (60+ km/h), kui suurte sõidukite omas? Jääb rohkem aega ümbruse imetlemiseks ka.
Hoian pöialt, et rohkem õnnetusi teil ei tule.
Indias üheksakümnega sõitmine kõlab tõepoolest kui ulme, lausa enesetapp, kui arvesse võtta tavalisi liiklusolusid. Enamasti tuleb teed jagada jalakäijate, pudulojuste ning iga kahekümne meetri tagant peatuvate mikrobussidega, nii et erilisi kiirusi ei olegi võimalik arendada. Kuid nagu nimetatud postituses mainitud, oli Indias toimunud kokkupõrke toimumiskohaks täiesti sirge, eraldusriba ning kummaski suunas kahe sõidurajaga tee, kus praktiliselt puudus liiklus. Et oleks selgem, mida tähendab, et liiklust polnud – selle veerandtunni jooksul, mil me pärast pauku tsikli juures pusisime ja ahastasime, möödus meist ehk viis sõidukit. Meie arvates täiesti erakordne ning mitte indiapärane situatsioon – viiekümnega tuterdada oleks olnud tobe. Maksimaalne lubatud sõidukiirus on Indias meie teada 80 km/h, seda me ei ületanud. Mis aga puutub Pakistanis juhtunud avariisse, siis tänu sellele midagi tõsisemat ei juhtunudki, et kiirus oli väike. Eks kiirus sõltub liiklusoludest, ja siingi pole võimalik kiirusi arendada.
Eks need õnnetused tulevadki teatavasti kas puhtast lollusest või mitme asjaolu kokkusattumisest. Tiheda inimasustusega kohtades on ka lollust ja asjaolusid tihedamalt, nii et õnnetuse tõenäosus suurem. Oleme nüüdseks osa saanud vist mõlemast.
Meie Pakistani-juhtumi puhul on huvitav veel ära mainida, et samal mõnekümnekilomeetrisel teelõigul Mansehra ümbruses on viimase 8 kuu jooksul peale meie õnnetusse sattunud veel 3 välismotomatkajat, ja kõik luumurdudega! Viimase aasta jooksul on Karakorumi maanteed sõitnud vaid mõnekümne välismaa mootorratturi ringis, ehk teisisõnu võib öelda, et õnnetuste “kvoot” sellel lõigul on ülikõrge. Kohaliku tsikliklubi liikmed keelduvad seda lõiku sõitmast, sest nende arvates on see liiga ohtlik.