Ületades piiri India ja Pakistani vahel ei saa märkamata jääda kontrast kahe riigi vahel. Maastik on muidugi sama – suvekuumuses kõrbenud tasandikud, ning linnapiltki on tuttav – valitseb kaleidoskoopiline kaos. Erinevusena silma vaid see, et hindu templid on asendunud mošeedega, ning teedel vuravad kujuteldamatult kirjuks võõbatud bussid-veokid. Peaaegu nagu India, aga ei ole ka.
Kunagi olid India ja Pakistan üks, ja oli üks Punjabi provints, kuid alates 1947. aastast, kui Pakistanist sai iseseisev riik, “kärises” Punjab kaheks, ja täna on oma Punjab nii Indial kui Pakistanil. Kuid nagu öeldud, valitsevad erinevalt Indiast Pakistani poolel linnapildis mošeed – kui riigid lõid lahku, anti inimestele võimalus valida, kas nad soovivad jääda elama Indiasse või Pakistani, ning toimus massiline (ja väga verine) rahvaste ränne – hulk hindusid (ja ka sikhe) suundus India aladele ning hulk moslemeid Pakistani aladele. Pakistani – äsja sündinud riigi – nimena kaaluti koguni Islamistani.
Pakistani Punjab on niisiis India Punjabist täna vägagi erinev, või õigemini on inimestevahelisel interaktsioonil teistsugune maik. Näiteks ei meenu mulle Indiast või Nepalist kordagi, et keegi oleks välja näidanud kärsitust või meelepaha teise vastu – hinduistlikes ja budistlikes kultuurides käsitletakse endast välja minekut halva toonina, ning seda välditakse iga hinna eest. Pigem meenub inimeste positiivne, elujaatav hoiak ning kohati ehk ülevoolav uudishimulikkus.
Pakistan rabas mornide nägude ja ükskõiksusega. Ja närvilisusega. Kummaline küll, sest varasemate kokkupuudete põhjal islamiusulistega on meile jäänud mulje kui väga soojadest ja külalislahketest inimestest. Võib-olla ollakse meie kui lääne kultuuri esindajate suhtes lihtsalt umbusklikud? Või ehk on asi selles, et oleme värskelt saabunud hoopis teisest mõttelaadist ja meile lihtsalt tundub? Või hoopis selles, et oleme tagasi nüristavas kliimas, kus igapäevaselt küündib temperatuur tublisti üle +40C?
Meie hotellitoas otsustas konditsioneeri elektrikontakt suure koormuse peale lusika nurka visata. Hea, et hoonet põlema ei pannud:
Teeninduskultuurgi on siin hoopis teine – kuidagi loid ja äraolev, ning menüüd on meie jaoks loetamatus urdu keeles. Üle pika aja on tunne, nagu oleks võõral maal, ja nagu me ei oleks üldse oodatud.
Lahore’is, Pakistani kultuuripealinnas, plaanisime minna kaema kuulu järgi väga efektseid sufide (islami müstitsismi järgijate) rituaale. Siis ilmnes, et vaid nädal tagasi lasid kaks enesetaputerroristi end sufide koosviibimisel õhku, võttes koos endaga manalateele kaasa 42 inimest ning haavates 175 inimest. Ma ütleks – hea, et Manali tee avamisega nii kaua viivitati!
Lohutuseks läksime sööma kohalikku magustoitu – faloodat ehk faludat, mille piirkondlikuks variatsiooniks on jäätis nuudlitega. Küllaltki esteetiliselt serveeritud magusroog muutus ettekandja soovituse järgi korralikult läbi segades parajaks mögaks, tuvastamatus vedelikus läbisegi hulpimas venivad, läbipaistvad nuudlid, suure rasvasisaldusega jäätis ning riivitud jää. Kõlab veidralt, aga samamoodi võib pakistanlastele tunduda imelik ju meie mannavaht või lumepallisupp. Tegelikult oli tegemist väga maitsva magustoiduga, mida võiks teinegi kord võtta.
Islamabadi, Pakistani tänase pealinna vanem õde, Rawalpindi pakkus meile üllatuse parimate jäätisekokteilide näol, mida ealeski oleme maitsnud.
Mõned hetked veel meie Pakistanis viibimise alguspäevilt:
Islamabadi ehitamine algas muide alles 1961. aastal, mistõttu selles absoluutselt puudub igasugune ajaloo hõng. Tänavad kulgevad sirgelt ühest nummerdatud kvartalist teise, kuid ometi ei ole liiklus sujuv, vaid takerdub pidevalt keset teed üles seatud blokaadide ning politsei kontrollpunktide taha. Aedlinnana mõjuva Islamabadi kuumavaid tänavaid ääristab palju rohelust, kuid infrastruktuur on üles ehitatud selliselt, et jalgsi poodi ei lähe, vaid on vaja autot. Kuidagi elitaarse, ent steriilse mulje jätab see linn.
Ühena vähestest vaatamisväärsustest asub Islamabadis Aasia üks suurimaid mošeesid, 1986. aastal valminud ning 100 000 inimest mahutav Masjid Shah Faisal, mille ehitamist sponsoreeris suures osas Saudi-Araabia kuningas. Linnalegendi kohaselt olla selle 88-meetri kõrgused minaretid püüdnud USA keskluureagentuuri tähelepanu, kes avaldanud kahlust, et tegemist võib olla maskeeritud rakettidega.
Need “raketid” jätavad vägagi eheda mulje. Arusaadav miks vastav luureamet kahtlustama hakkas. Igaüks kahtlustaks ju! Mul andis hiirega kerida pilti oma läpparis enne kui allaotsa välja jõudsin! 😀 ja seda inimpead tuli ka jupp aega pilguga otsida kui kärbsemusta.
Kui kauaks plaanite jääda Pakistani?
Loodetavasti esimene kehvapoolne mulje osutub hiljem paremaks. Tihti ongi nii, et kesiselt algav päev on teises pooles vastupidine.
Rõõmsat meelt! 🙂
ohoh, kas seal muudmoodi ei saa, kui igaks juhuks vaja must kapuuts pähe tõmmata?
Ma arvan, et see ‘kapuuts’ kaitseb hästi ka päikesepiste eest. Kuigi valge/hele oleks vist efektiivsem. Kariina ürbil on ilusad tikitud varrukad.
Muidugimõista ei ole tegemist kapuutsiga, vaid kerge salliga, mis varjab pea ja kaela. Austusest kohalike vastu ning liigse tähelepanu hajutamise eesmärgil on tegemist katsega viia end vastavusse kohalike riietumistavadega, mille kohaselt käivad naised lohvakates, tagasihoidlikes toonides riietes ning paljastatud on maksimaalselt nägu ning käe- ja jalalabad. Lahore’is ja teistes suurlinnades on mood muidugi vabameelsem – sallil lastakse “kogemata” peast maha libiseda ning ka kanga toonid on kohati väga edevad – seal ehk väga nina ei kirtsutataks, kuid konservatiivsemates piirkondades sellele ei loodaks. Ühesõnaga, parema sulandumise huvides sai veel Amritsaris olles soetatud imeodav ja väga mugav rõivakomplekt, mida kohalikud shalwar kameez’iks kutsuvad, ning mis koosneb lohvakatest, alt kitsaks õmmeldud pükstest ja põlvini ulatuvast tuunikast. Islamiriike jääb teele veel küll ja küll, nii et kulub marjaks ära.
Pakistani on kavas jääda nii kauaks, kuni meile väljastatakse Iraani viisa (kui väljastatakse), milleks võib kuluda kuni kuu aega.
Kuidas Marguse habe elab? Ei ole viimasel ajal ühtegi pilti selleteemalist olnud 🙂 Kiivrisse mahub veel ära?
Habe islamimaades ju soovituslik/kohustuslik
Veel! Ja üldsegi võite vabalt endast ka rohkem pilte avaldada! 🙂 Selle võrratu reisi peategelased olete siiski Te ise ja seda võiks piltidel rohkem tajuda.
Imelisi vaateid ja kohalikke persoone on siin avaldatud pildimaterjalis küll ja küll, aga ise olete kuidagi tahaplaanile jäänud.
Ei ole mõtet nii tagasihoidlikud olla, sest kogu reisi oluline moment on inimesed selle reisi sees. :))
Habemega on nii, et see mu elu suurim “pahmakas” kipub siiski kohalikega võrreldes kahvatuma 😉
Piltidega endast on nii, et me ei ole vist päris Facebook’i tüüpi inimesed, et teeks selle hotelli taustal ja tolle puu taustal pilti, et pärast öelda, et “näed, mina olin siin”. See ei tundu nagu oluline.
Täpsustuseks
Tegelikult pidasin silmas selliseid emotsionaalseid pilte Teist endist. Ilusatausta pildid on jah midagi muud ja nö feissbuugilikud
Arvan, et kui Te igapäev endast kasvõi portree teeksite siis saaks juba päris kirju albumi kokku 🙂
Kohalikest tehtud portreed on nii võrratud ja tekkiski mõte, et miks mitte teist endist sarnaseid avaldada aegajalt ja ega te ju ka kogaeg tsikli seljas ei istu. Või magate ka kiiver peas? 😀
EDU! 🙂