Turbanites mehed ei ole India tänavatel mingi haruldus, ent mida lähemale Punjabile, seda suuremaks muutub nende kontsentratsioon – umbes 70% sealsest elanikkonnast moodustavad sikhid, vähetuntud religiooni – sikhismi – järgijad. Nende kõige püham linn, Amritsar, jäi meile tee peale, nii et saime võimaluse selle usundiga lähemalt tutvuda.
Kahele päevale kavandatud sõit Manalist läbi juba tuttavaks saanud Dharamshala üsna Pakistani piiri ääres asuvasse Amritsari ei kulgenud muidugi vahejuhtumiteta. Hommikul avastasime, et tagarehv on puhta tühi. Pikema pusimiseta kõrvaldasime arvatava süüdlase ehk väikese naela, ning toppisime augu kinni.
Mõni tund hiljem pidime suvalises kohas seisma jääma, sest tagarehv oli jälle tühi. Jälle leidsime pisikese augu – toppisime selle kinni, imestades veel selle üle, kuidas nii väikse augu tõttu rehv nii kiiresti õhust tühjaks võis joosta. Siis leidsime veel ühe pisikese augu, ja siis veel ühe – toppisime ka need kinni. Kui rehvis oli koos hommikusega paikamisest juba absurdsed neli “punni”, tuli kogemata kombel (viienda augu tuvastamiseks rehvi õhku sisse pumbates) ilmsiks õhulekke tegelik põhjus – katkine ventiil. Muidugimõista ilmnes see nii, et osa ventiilist tuli valju, ent lühida vihina saatel lihtsalt velje küljest ära. Mööda sõitma juhtunud tsiklimehed oskasid arvata vaid, et “Nice bike!”
Palju võimalusi olukorra lahendamiseks meie asukoht ei pakkunud, nii et kõhklustega pooleks sai ventiil superliimi abil tagasi liimitud, lootuses, et ehk veab lähima rehvitöökojani välja. Ei saa ütlemata jätta, et neljast kohast lapitud rehviga, milles hoiab õhku liimi abil küljes püsiv ventiil, on sõita sama tunne, nagu oleks jalge vahel viitsütikuga pomm. Kuidagi me Dharamshalasse siiski jõudsime, ning kõigi pühade ja puhkepäevade ja streigi kiuste leidsime isegi töömehed, kelle abiga sai rehvi pisut turgutatud – täielikult kondijõul (tubeless-masinat polnud) paigaldatud uus ventiil ning “punnide” asemele pandud väheke usaldusväärsemad paigad.
Umbusklikud olime kohalike töövõtete suhtes küll, aga Amritsarini pidas nende pingutuse vili vastu.
Amritsaris, sikhide pühas linnas, võtsime kombe kohaselt paljasjalgselt ja kaetud peadega ette käigu Kuldse templi juurde, mida võib tähtsuse poolest võrrelda ehk moslemite Kaabaga. Nagu nimetuski vihjab, on tempel kaetud umbes saja kilo lehtkullaga, mis päikeseloojangus eriliselt särama lööb. Hinnaliseks muudab templi aga selles hoiul olev sikhide püha raamat, mille juures harmooniumi ja tablade saatel päikesetõusust päikeseloojanguni palveid esitatakse. Templikompleksi seintelt vastu kajades tekitavad need rahumeelse, ehk pisut melanhoolse atmosfääri.
Sama koht helis:
[audio:Amritsar_Sikhide_kuldne_tempel.mp3|titles=Elusmuusika sikhide Kuldsest templist kajamas üle basseini]Huvitava helivarjundiga religioosset laulu võib peale Kuldse templi leida ka kompleksi varjatumates soppides.
Kõik sihkide palved lõpevad rõhuasetusega kogu inimkonna heaolule, kuna usutakse, et austada ja kaitsta tuleb kõiki religioone. Sikhismi kohaselt on kogu inimkonna loojaks on üksainus jumal, kellel on eri nimesid ja kujusid.
Kuldset templit ümbritseb nelinurkne bassein, mille järgi Amritsargi olla endale nime saanud – “sarovar” ehk lihtsalt “sar” tähendab basseini, ning “amrit” surematuse nektarit. Sikhide palverännak ei ole täielik ilma basseinis koos priskeks söödetud kaladega kümblemata.
Samuti on palverännaku lahutamatuks osaks söömaaeg templikompleksi ühisköögis, kuhu on võrdselt oodatud kõik – nii palverändurid kui niisama külalised, sõltumata soost, kastist, rahvuslikust või usulisest kuuluvusest. Kuuldavasti söödetakse seal päevas kõhud täis mitmekümnel tuhandel inimesel.
Sissepäärsu juures jagatakse kõigile kätte pesumärjad toidualused ja söögiriistad, millega tuleb minna hiiglaslikku söögisaali ning võtta istet maha laotatud mattidel. Toitu (riis, lihtne leib ja läätse-oahautis) serveerivad sikhidest vabatahtlikud – kulbiga suurest ämbrist “plärtsti!” sinu toidualusele. Enne ei ole kombeks püsti tõusta, kui kõik on söödud.
Sihkid jätavad väga väärika mulje – mitte niivõrd oma turbanitega, millega nad masside seas teistest eristuvad, vaid kogu oma olekuga, olles samas väga avatud ja sõbralikud. Ristitud sikhidel on kombeks vööl kanda väikest mõõka või pistoda, justkui tegemist oleks sõdalastega, ent kõige tõsisemaid lahinguid usuvad nad pidavat iseenda sees.
Vahepeal oli täiuslik jupike “Ali Baba ja 40 röövlit”-nimelisest pildiseeriast 🙂
Aga millest see aukude plejaad tekkis, rehv oli veerepinnalt juba nii õhukeseks kulunud või oli naelakoorem maanteel kummuli läinud?
Edu! (nael kummi oleks selle artikli all vist tiba kohatu soovida, või just … :))
Päris hea muusikaline taust hommikukohvi kõrvale koos suurepäraste piltidega! Tänud! 🙂
Turbanism on muljetavaldav! Päris palju küssasid tekitab selle stiili nägemine. Et kui tihti nad seda pähe seovad ja palju see aega võtab ja on nendel värvidel ja sidumis-stiilidel tähendused?
Rehviremonti on sel pikal reisil päris vähe ette tulnud. Tubeless iga torke peale vist ei reageerigi kui “punn” jääb ilusti ette ja õhku peab.
Pigem kulub rehv suure veeremise ja korraliku kaalu peale. Palju keskmiselt rehvid on kestnud ja kas olete erinevate rõhkudega “mänginud”?
EDU!
Eriliselt tore postitus turbanitest!!! Paistab, et nii mõnigi demonstreeris hea meelega oma peakatteid 🙂
Turbanite teema on tõepoolest huvitav. Märkimist väärib veel asjaolu, et ehkki ka teiste kultuuride esindajatel on kombeks turbanit kanda, on sikhide turban eriline näiteks selle poolest, et selle sidumisel ei tohi jääda lahtiseid, lehvivaid otsi, vaid viie meetri pikkuse(!) kanga mõlemad otsad tuleb turbanisse peita. Niipalju kui ma aru saan, seotakse turbanit kord päevas (trüki Google’i otsingusse “tying a Sikh turban”, et näha, kuidas seda tehakse), ning värvil ei ole tähtsust.
Rehvid on meil kummalisel kombel enamasti tühjaks läinud esimese tuhande kilomeetri jooksul, ja pea alati on need olnud Continental TKC80, mis sedasi käituvad. Seekord olid need ilmselt vanad löökaugud Zanskari sõidust, kus oli palju teravaid kive. Need lihtsalt olid väga väikesed augud (tubeless rehv annab tühjenemisest märku alles pärast päeva või paari) – kui neid korraga mitu leidsin, siis hakkasin kahtlustama, et mitme koosmõjul toimus kiire tühjenemine. Aga nagu hiljem selgus, oli see hoopis haruldasest kohast katki läinud ventiil (ja ventiili ümbrust süljega enamasti ei testi ka, et seda avastada). TKC80 kestavad 6 000 – 8 000 kilomeetri kanti, eelviimasest komplektist saime rekordilised 12 000 km kätte, aga seda vaid väga järjepideva hellitamise abil (rõhud kogu aeg 10-20% üle normi, lahtisel pinnasel rõhke alla ei lase, kiirused maanteel väikesed, aeglased kiirendused, sujuvad piduramised jne). Kahju, et meie lemmikuid, tubeless Heidenau K60 siit maailmaosast saada pole – need kestavad pea alati üle 15 000 km ja auku neisse saada on pigem haruldane juhtum.
Margus! Tänud vastuse eest! 🙂
TKC80 on oluliselt suurema kärnaga kui K60 kui ma ei eksi. Seetõttu on veeretakistus ja kulumine suurem. Muidugi mägedes olid TKC-d kindlasti rohkem abiks. Võib arvata et tänu suuremale kärnale on nii mõnigi kukkumine ära jäänud 😛
EDU ja õnnestumisi!
kas seoses toimunud jalgpalli MMiga ka mingeid kokkupuuteid juhtus?
Olen lugenud raamatut “Minu Nepaal” ja seal kirjeldas, et kuidas kohalikud mehed streikisid kunagi riisi istutamise vastu kuna neil oli vaja vaadata jalkat. No seda said nad vaadata muidugi väga loetud kohtades.
Urmas: kärn on K60-l umbes sama kõrge kui TKC80-l. TKC80 kärnad on lihtsalt hõredamalt jaotatud, mis annab minu kogemuse põhjal talle väikese eelise vaid vedelas mudas ja liivas, mida on suure raske rattaga nii või naa raske sõita. Huvitaval kombel ei unda nad mööda siledat asfalti sõites ka nii palju kui K60-d, mis tekitavad kohati justkui reaktiivmootoriga sõidukiga tunde. Ent pea kõikjal mujal on K60 parem – kruusal ja kiviklibus stabiilsem, pinnasetee kurvides kindlam, tunduvalt parem pidamine märjal asfaldil (kuigi asfaldirehviga siiski võrrelda ei saa), kestab üle kahe korra kauem ja oluliselt vähem auke korjab üles – juba oma käega katsudes on K60-l umbes kaks korda paksemad ning samas ka jäigemad seinad – just see, mida raskel rattal teravatel kividel sõites vaja.
Margit: polnud probleeme, indialased ei paista nii tulihingelised vutifännid õnneks olevat, pigem on see kriket, mis siin kirgi kütab 🙂
Kui need turbanipildid oleksid musvalged+ vastava töötlusega, siis oleksid nad äravahetamiseni sarnased 19.sajandil Indiast tehtud fotodega.
Väga mõnusa mulje jättis see sikhide kant 🙂 – muidu kujutan ette Indiat lärmaka ja räpasena, aga see jättis tunde, et isegi minusugune mugav puhtusefriigist laiskvorst ei tunneks end seal kõige halvemini 😛 😀 .
Muide, kui väga paljudes kolmanda maailma riikides oleme pidanud tuba jagama prussakatega, siis Indias ei näinud me prussakaid kordagi. Mitte ainsamatki korda! Siin, Pakistanis, on prussakad aga iseäranis prisked…