Seniks kuni me siin lahendusi oodates ja otsides küüsi närime, väike rõõmsamates toonides vahepala, ehk pildikesi Pakistani veoautodest.
Üldiselt jätab kohalik elu-olu Pakistanis küllaltki morni mulje. Ei ole kuulda laulu ega näha tantsu (kui välja arvata Hunza vabameelsemate moslemite pulmapidu) – ilmselt seetõttu, et islam taunib avalikku esinemist.
Võib-olla just seepärast on Pakistani veoautojuhid oma masinad ära ehtinud nii palju kui võimalik – et oleks mingigi tasakaal, et musta kõrval oleks värvid, et vagaduse kõrval oleks pidu. Igal juhul ei leidu Pakistanis vist veoautot, mis näeks välja nagu meie mõistes tavaline veoauto. Kõik on värviliseks võõbatud, ning ehitud kõikvõimalike aksessuaaridega – on nii karda kui kolisevaid kette. Korralda või iludusvõistlus.
tuuletakistus on vist viimane asi, millele need rekade disainijad mõtlevad
tegelikult oleks huvitav ka kapoti alla ja salongi piiluda 😛
külje aken on nii pisike nagu taarapunkti aken nõuka ajast. aga ega see olegi siis väljavaatamiseks. pigem et kabiinis valgust oleks
nad vist otsesuunas nats ikka teed näevad nende kulinate tagant.
kaupa ka veetakse nendega vä? mis seal kabiini kohal olevas “tuulepüüdjas” sees on?
EDU! 🙂
Oleme kuulnud, et Pakistanis on suured uputused ja pool maad on vee all. Kuidas te sellega hakkama saate? Ja kas luba Iraani on varsti tulemas? Nagu naha, see burokraatia seal on veel aeglasem kui siin Austraalias.
Proovisin siis ka interneti abil mitmeid leidlikke mõtteid, mis internetis osutusid kõik mitteleidlikeks. Teid sealt ei leia, kuigi ilmselt suudate te vajadusel ka jalgradu ja hobuse radu läbida. Samuti ei leia selget ülevaadet, kuidas suurriigid oma kodanikke ära toovad. Ehk siis ilmselt on kohalikud asjatundjad kõige paremad ja kui plaanid selged, andke teada. Nüüd võiks veel soovitada, et varuge rohkem varusid, kui kriisipiirkondi läbite, aga amort ju katki.
Kui on mingit liiki viisa vm abi vaja välisministeeriumilt, saab ju päringu saata, see ei tohiks tükki küljest võtta. Nagu nad kirjutavad: “Kui oled võõrsil viibides sattunud hädaolukorda, saad sa abi meie välisesindustest. Kui sinu asukohariigis ei ole Eesti saatkonda ega aukonsulaati, pöördu lähimasse Euroopa Liidu liikmesriigi esindusse.
Kui sa ei tea, mida hädaolukorras teha, võta alati ühendust välisministeeriumi konsulaarosakonna valveametnikuga telefonil +372 53 01 9999 või ööpäevaringselt töötava välisministeeriumi valvesekretäriga telefonil +372 6 377 000.”
Siit turvalisest Eestist on hea soovitusi ja õpetusi saata. Tegelikult lisavad sellised asjad REISILE vürtsi.
Nüüd sai korraga küll liiast – amort ja üleujutused. Aga saate hakkama!
Palju turvalisem on olla emakese looduse käes “vangis” kui mõned sajad km -d eemal, Bin Laden ’i ja tema sõprade kä(a)sutada.
edu ja vedamist! nii Teile kui Kessule või oli ta Gessu
Huvitav oleks teada, miks nad oma veoautosid sedasi ehivad. Kas tegemist on ehk tähtsa/austatud ametiga? Katuse juurdeehitus on küll väga ulmeline ja kogua autol teostaud käsitöö maht paneb imestama. Kui selline veoauto mõnda meie linna sõidaks siis arvaksime, et tsirkus tuli ja kohe saab suhkruvatti 🙂
Ütleks omalt poolt kah arvamuse sekka, kuigi teadmata kohalikke olusid, võimalusi ja võimatusi, on tegelikult teile väga keeruline adekvaatset nõu anda.
Minu ettepanek on, et jätke tsikkel ja suur osa varustusest kellegi hoolde ja lahkuge Pakistanist. Tulge läbi India koju, puhake, koguge raha ja umbes 3-9 kuu pärast, kui olukord on selginenud, minge tagasi ja jätkake reisi.
Ma näen põhilist probleemi selles, et reisi jätkamiseks tuleb teil liikuda diagonaalis läbi riigi, kus suured probleemid üha paisuvad. Tänu loodusõnnetustele on niigi nõrk keskvalitsus veelgi suurema löögi all ning sealses temperamentses keskkonnas väljub asi kontrolli alt väga kergelt. Ja sel ajal te ei taha Pakistanis olla, sest tihti on võõrad, eelkõige väljamaalased need, kelle peale viha kiputakse välja valama. Lisaks siia juurde veel süveneva toiduainete puuduse, levivad haigused, osaliselt täiesti hävinenud infrastruktuuri. Siit Eestist vaadates tundub, et oluliselt mõttekam on mitte riskida ja jätkata reisiga hiljem.
ühinen Andrese mõtetega!
Pole just soodne aeg seal edasipääsemise pärast oodata ja võidelda. Liiga hull olukord.
EDU!
asjakohane video kah: Pakistan: Deadliest Journeys
http://www.youtube.com/watch?v=KgYZQuU3vaM
Kas olete veel Skardus? Kuidas seal üldine olukord on? Kas olete veel juhtunud teisi eestlasi kohtama? Edu
f:
Päris hea link. Sain siit osalise vastuse nende veokate kohta.
Tsikli mahajätmise ja “evakueerumisega” on see häda, et tsikkel on imporditud selle tingimusega, et me ilma temata riigist ei lahku, nii et juba bürokraatiavajadusi arvesse võttes ei ole tsikli mahajätmine kellegi ükskõik kui helladesse kätesse mõeldav – tingimust rikkudes riskiksime impordidokumendi väljastamiseks sisse makstud deposiidiga. Kuid ausalt öeldes ei tulnud meile pähegi siit Eestisse põgeneda – on ju ka teisi, vähem radikaalseid variante. Praeguse seisuga katsuksime ikka enam-vähem plaanikohaselt jätkata.
Viimastest arengutest loodame kirjutada järgmises postituses.
Eestlasi pole juba ammu kohanud, ehkki kui käisime Baltistani turismidirektori käest nõu ja infot küsimas, avastasime enda suureks üllatuseks tema laualt Eestit tutvustava pildiraamatu. Selgus, et vaid mõned päevad varem oli Skardust Karakorami liustikele turnima läinud seltskond kaasmaalasi. Ekstsentrilisusele kalduv härra direktor ei saanud mainimata jätta, endal maias nägu peas, et koos olla ka mõningaid Eesti jooke degusteeritud. Abi me seltsimees direktorilt siiski ei saanud, küll aga kumbki klaasi kokakoolat.
Veoautodest: nii palju kui me kohalikega vesteldes aru saime, on veoauto ehtimine sama nagu reklaam – kellel vingem masin, sellel suurem klientuur. Transport on siin inimeste jaoks oluline sissetulekuallikas, nii et konkurents on suur. Tuuletakistus on ilmselt tõepoolest viimane asi, millele mõeldakse, sest suuri kiirusi Pakistanis niikuinii arendada ei saa. See juhi kabiini kohal olev “tuulepüüdja” pidavat olema rekkamehe magamisaseme eest.
Selles videos on muidugi USA filmitööstuse moodi kirjeldava jutuga pisut üle pingutatud ja dramatiseeritud – keskmised mägiteede olud pole siin Pakistains tegelikult kaugeltki nii hullud. Karakorami teed kulgevad kesmiselt ikkagi suhteliselt madalalt ja Pakistan vaese riigina väga ekstreemsetesse oludesse teed ehitada ei ole jõudnud. Oleme India Himaalajates olnud palju raskemates ja kõrgemates oludes, kus muda, kiirevoolulisi jõeületusi ja lund veel rohkem. Sealsamas saavad kohalikud veokimehed väga hästi hakkama. Pakistani rekkad (näivalt enamasti Bedfordid) on ikka pigem jõetud võrreldes India TATA-dega – viimased vinnavad silmnähtavat üle lubatud kaalu laadungit ka 5000 meetri peal, samas kui Pakistani veoautod, mis on mõõtmetelt tunduvalt väiksemad, juba 2000-3000 meetri juures mäkke vaid kõnnikiirusel venivad. Osa vanade TATA-de kliirens on samuti täiesti sürreaalne ühe veoauto kohta – Zanskaris nägime, kuidas seal vanad TATA-d, ise üle koormatud, põlvest kõrgemate kivide vahel ronisid – kliirens teeb vist ka nii mõnelegi spetsmaasturitest silmad ette. Selle piirkonna osade rekkameeste sõiduoskus täislaadungiga rasketes maastikuoludes ja millimeetri täpsusega gabariiditunnetus on muidugi aukartust tekitav.
Loodus teeb omad korrektuurid ja õpetab juhid vastavalt sõitma. Arenenud euroopa on ikka liivakast. Ise vaatasin naudinguga kuidas Albaanias bussijuhid sõitsid ja suutsid ühe bussi laiusel mägiteel ka teineteisest probleemideta mööda mahtuda. Kusjuures ilma igasuguse stressi ja kärata, kui teineteiseni jõuti siis kõigepealt juhid naersid “vaatame mis nüüd juhtub” 🙂 Eesti vanemad turistid hakkasid kohati “lõpetage jama” protestide saatel teisele poole bussi vahekäiku kolima.
Edu teile ja hoiame pöialt!