Asjaolude kokkulangemisel lisandus viimase nädalaga meie sõnavarasse ning leidis laialdast kasutust araabiakeelne väljend “in sha’ Allah” (hääldatakse “inšallaa”), mis sisuliselt tähendab “kui see on Jumala tahe”. Mitte, et me usklikud oleksime, kuid siin, Pakistanis käib see väljend pea iga tulevikku vaatava vestluse juurde – lõppude lõpuks ei saa ju milleski kindel olla, enne kui Jumal otsustab. Kas ilm saab olema pilves või mitte, kas lennuk stardib Islamabadist või mitte, kas tsikkel mahub lennukile või mitte, kas…

Muidugi ei olnud teeühenduse katkemine välismaailmaga tagajärgedeta. Paari päevaga osteti tilgatumaks kõik Skardus asuvad tanklad, kolme päeva pärast olid otsa saanud kõik kanad, ning nelja päeva pärast ka kõik munad. Defitsiidi süvenedes ning nähes, et olukord ei parane, ei jäänud üle muud, kui hakata tegutsema.

Skardu ei ole küll suur koht, ent geograafilis-strateegiliselt on tegemist tähtsa punktiga, nii et seal on olemas isegi lennujaam. Sinna läksimegi, sest kui teed on kinni, siis ainus võimalus kuhugi liikuda on õhu kaudu. Kohe saadeti meid kaubaosakonna juhataja jutule, kes tegi meile selgeks, et lennuki uks on nii-ja-nii-suur, ja et kui meie tsikkel läbi mahub, siis võivad nad ta Islamabadi lennutada küll. “Nii-ja-nii-suur” tähendas siis umbes 110 cm kõrget ja 85 cm laia. “Paras uruauk” mõtlesime, kuid tegemist ei olnudki kaubalennukiga, vaid tavalise reisilennukiga. Arenenud maailmas ei tuleks mootorratta transportimine reisilennukiga kõne allagi, sest seda käsitletakse ohtliku veosena, kuid see on ju Pakistan…

110 cm kõrgust ja 85 cm laiust ei anna just palju manööverdamisruumi, eriti auväärsetes mõõtmetes tsikli jaoks. Kohvrid said küljest ära võetud, samuti tuuleklaas ning isegi esiratas, kuid ikka oli kahtlus, kas mahub ära või mitte. Või kas seltsimehed lennujaamas üldse jaksavad sellist elajat lennukile tõsta.

Õhus oli pinget – inimeste näoilmete ja hääletooni järgi võis aru saada, et on suur võimalus, et tsikkel ei lähe kuhugi. “In sha’ Allah,” süstis vastutav mees meisse siiski lootust, ning jäi oodata järgmist, otsustavat päeva. Olime varakult kohal, nii seitsme-kaheksa ajal, et olla abiks tsikli laadimisel veoautole, mis pidanuks ta lennuki juurde viima. Skardus hakatakse kaupa veoautole laadima veidi enne seda, kui vastav lennuk väljub Islamabadist, et selle saabumise ajaks tund aega hiljem oleks kõik valmis, kaup kiiresti peale laadida ning lennuk saaks tagasi Islamabadi lennata.

Hommikul seitsme ajal Islamabadist startima pidanud lennuk ei olnud aga õhus ei kümneks, kaheteistkümneks ega kaheks. Islamabadis olla kehv ilm olnud. Kella nelja ajal tuli siiski teade, et nüüd on lennuk õhku tõusnud, ning kaubaosakonnas algas tihe sagimine. Suure vaevaga sai meie esirattata tsikkelgi koos muu pagasiga veoautoni tiritud ja kasti tõstetud, ning auto kadus meie vaateulatusest maandumisrajale mõni kilomeeter lennujaamast eemal. Ei jäänud üle muud kui oodata ja loota, et tsikkel mahub lennuki uksest sisse. In sha’ Allah…

Peagi kostuski taevast lennuki mürinat ning juba olime koondamas oma mõttejõudu, et kõik läheks plaanipäraselt, kui juhtimiskeskusest tuli teade, et lennuk on otsa ringi pööranud ning võtnud suuna tagasi Islamabadi, sest Skardus olla maandumiseks liiga pilves ilm. Kujutate ette! Mõne nädala tagune intsident Islamabadi äärealadel on lennukikaptenid ilmselt eriti ettevaatlikuks muutnud, sest meie silma järgi polnud oludel väga viga. Aga mida meie ka teame mägede vahele orgu maandumisest!

Veoauto tuli maandumisrajalt tagasi ning kauba laadimise eest vastutav mees katkus juukseid – suur töö luhta läinud, homme jälle uuesti. “In sha’ Allah, ehk on homme maandumiseks paremad tingimused…”

Veetsime lennujaamas ka terve järgmise päeva, kuid lennuk Islamabadist ei startinudki.

Et taksosõit Skardust lennujaama on pärast kütuse otsasaamist päris krõbeda hinnaga, siis kolmandal päeval otsustasime hotelli jääda ning asjade seisu telefoni teel pärida. Kolmandal päeval lend tuli, ning tsikkel mahtus peale.

Siis hakkasime korraldama iseenda transporti. Kehvade ilmade tõttu on Skardus lendudele pikad järjekorrad, sest kõik ärajäänud lennud aina kuhjuvad ning istekoha saamiseks tuleb pilet broneerida nädal aega varem.

Kuid Pakistanis on muidugi nii, et kõigil on kusagil mingeid tutvusi, mille abil saavad võimalikuks igasugu võimatud asjad. Olime kuulnud, et Skardu ja Islamabadi vahel lendab aeg-ajalt ka Pakistani Õhujõudude transpordilennuk. Varsti olimegi tutvuste kaudu lennule lubatud tsiviilisikute nimekirjas ning juba viidigi meid kamuflaaživärvides veoauto kastis maandumisrajale.

Tegelikult oli “hädalisi” sellele lennule soovimas tubli mitukümmend inimest, ja nii me maandumisraja otsas ootasime lennuki saabumist Islamabadist. Kui varahommikul oli taevas olnud üsna pilves, siis mida aeg edasi, seda selgemaks läks. Ootused olid kõrgel. Kell seitse-kolmkümmend Skardust startima pidanud lennuk ei olnud Islamabadist õhku tõusnud muidugi ei kaheksaks ega kümneks. Varsti toodi teade, et lennukil on tehnilised probleemid, kuid in sha’ Allah, suudetakse need peagi lahendada. Rahvas juubeldas. Kella kaheteistkümneks ei olnud toimunud mingeid arenguid, kuid kui lennuk kell üks lõpuks startis, oli taevas juba üsna pilves. Kella kahe ajal kuulsime pilvede kohal propellerite mürinat, mis varsti kadus. Siis teist korda. Ja siis tuli teade, et lennuk pööras otsa ringi ning lendas tagasi Islamabadi. In sha’ Allah, ehk on homme parem ilm.

Järgmisel päeval olime jälle lennujaamas kohal. Ilm oli praktiliselt täiuslik, ning meie seitse-kolmkümmend lennuk jõudis kümneks Skardusse. Herculesena tuntud C-130, ümbritsevate Karakorami kiviste mägedega sulanduvates sõjaväevärvides täidlane raudlind, neli reaktiivjõul toidetud propellerit tiibade küljes madalalt urisemas, nii et maa jalge all värises, kui ta meist 100 meetri kaugusel lõpuks seisma jäi. Päris muljetavaldav robustne raudvara. Võimekas kaubalennuk, mis suudab õhku tõusta ka kilomeetrisel teejupil. Suurim maailmas, mis suudab maanduda lennukikandjale ning ettevalmistamata radadele, ning lendab vabalt ka siis, kui üks mootor ei tööta, ning nii mõnegi lennueksperdi arvates üks turvalisemaid sõjaotstarbelisi lennukeid maailmas üldse – nagu Siacheni liustikul teenivad Pakistani sõdurid, kes pärast 5 kuud perede juurde tagasi naasemas olid, meile väitsid. Tegemist on ühtlasi ka ajaloos kõige pikemalt toodangus olnud sõjalennukiga, 1950-ndatest tänaseni.

Pärast kauba mahalaadimist lubati inimesed pardale. Mitte, et oleksime oodanud mingeid mugavusi, kuid arvestades inimeste hulka, oli tegemist kui kõrgtehnoloogilise loomavaguniga, suurem osa reisijatest istumas kaubaruumi põrandal või kottide otsas, juhtmestik, hüdraulika, vintsid jms kõik nähtaval. Ventilatsiooni samuti polnud – ainult enne maandumist hakkas mingitest avadest tulema niisket ja jahedat auru, mis seal kuumas kambris olemise natukenegi lahedamaks tegi, kuigi pigem meenutas see niisket sauna. Aga mis sa tasuta sõidust ikka tahad!

Tund aega hiljem olimegi juba Islamabadis, ja veel tund aega hiljem toimus juba meie taaskohtumine Gessuga. Ilmselgelt oli teda korralikult loobitud ja välja vihma kätte lihtsalt külili visatud, sest istmekate oli lõhki, siin-seal olid kriimustused, tilkus veest ning ühest silindrist lekkis õli, kuid kohal me olime. Märkimist väärib ka see, et raha võeti tsikli ja kogu pagasi vedamise eest vaid veidi üle 800 krooni.

Vaid üks samm Pakistanist “evakueerumise” suunas on astutud.

Tagantjärele üks iseloomustav pilt Skardust. Mitut naist näete?

Küllatki konservatiivses Skardus tundsin ma end tõelise ilmaimena, keda kõik tänaval jõllitasid – üldiselt “püsivad” naised kõik kodus. Isegi kahe nädala jooksul, mis me seal veetsime, et paistnud valge naine kohalikus kostüümis uudsust kaotavat.