Islamabadi jõudmisega meie hädad ei lõppenud. Amort amordiks – peagi selgus, et meie edasine teekond Iraani suunas on ikkagi üleujutuste tõttu ära lõigatud, sedapuhku siis Pakistani lõunaosas üle kallaste tõusnud Induse poolt, mistõttu osa teest on minema uhutud, ja osa vee all. Kindlasti olete Pakistanis toimuvaga teleri vahendusel kursis, nii et olukord vast pikemat selgitamist ei vaja, kuid meid seadis see omaette probleemi ette.

Islamabadist riigi läänepiiri äärde saamiseks on võimalusi muidugi rohkem kui ainult see üks, üleujutatud tee, kuid eri variante analüüsides ei jää üle muud kui surnud seis, sest üks “võimalik” tee kulgeb Afganistani piiri lähedalt, läbi Waziristani (mille kohta visatakse tihtipeale nalja, et sinna ei ole mõtet oma nina toppida, kui pole just Osama bin Ladeniga sõber), teine möödub lähedalt mingist tuumaelektrijaamast (mistõttu välismaalastele ei ole sellel liiklemine lubatud) ning üleüldse lasti seal paar nädalat tagasi bussitäis inimesi lihtsalt maha, ning kolmas läheb suure ringiga läbi mereäärse suurlinna Karachi ning sealt edasi sadu kilomeetreid läbi ebastabiilse Balochistani, kus liiklemine on võimalik ainult relvastatud eskordiga.

Kaalusime ka võimalust Iraan üleüldse vahele jätta, sest ega kaheks tükiks oleva amordiga sõitmine pole teab mis lust niikuinii, ning uurisime, mis maksaks tsikli lennutamine otse Dubaisse. Paraku olime sunnitud selle variandi ka kohe kõrvale lükkama, sest kolmekümne tuhande krooniga, mida selle eest küsiti (pluss lennukipiletid meile endile), on meil targematki peale hakata.

Kõige jaburamaks muutis olukorra veel see, et tsikli impordidokument, Carnet de Passages, lubas meil oma sõidukiga riiki jääda maksimaalselt kuu lõpuni, ehk polnud muud varianti, kui liikuda, ja kiiresti. Aga kuhu?

Uurisime võimalust panna tsikkel rongi peale ning ületada kriitilised kohad rööbastel, kuid ilmnes niigi ilmne tõsiasi, et ka rööpad on vee all ning rongid ei käi, ja pole teada, millal võiksid käima hakata.

Ahastasime ja muretsesime. Kulutasime passiameti uksi, et nad meile ometi kiiremini viisapikenduse vormistaks – sellest kujunes palju suurem peavalu, kui karta oleks osanud. Kõigepealt jooksutati meid ühest kohast teise, küsiti küll üht paberit, küll teist allkirja, küll kolmandat pitsatit, ja siis öeldi, et “tulge nädala pärast tagasi”! Viisad olid selleks ajaks juba kaks nädalat üle aja läinud ja stress missugune.

Vahepeal jõudis kätte ka nädalavahetus ning ametiasutused olid kõik suletud (nagu ise veenduda võisime – ka need, mis uksel ilutsevate siltide kohaselt on avatud). Kuna mure leevendamiseks on hea tegevust otsida, siis võtsime ette sõidu reisifoorumis soovitatud motomehhaaniku, Malik Bashiri poole, kelle juures sai sisustatud pea terve pühapäev tsikli raami sirgendades ning pisiasjade kallal nokitsedes. Gessu logisev “nokk” sai kinni liimitud, tuuleklaasi ja armatuuri murdunud kinnituskoht keevitatud, istmele pandud lapp. Amort on siinseid tehnilisi võimalusi arvestades muidugi liiga suur suutäis, mis peab Dubaini ootama, kuid nii mõnigi asi sai tehtud.

Siis sai nädalavahetus läbi ning ikka veel teadmatuses, mis ja kuhu edasi, väisasime Iraani saatkonda, et lõpuks ometi saada viisad passidesse. Tegelikult kujunes saatkonnas käimine kuuetunniseks ürituseks, mille käigus pidime kukrut kergendama röögatu 2200 krooni võrra viisade eest ning lisaks veel 80 krooni võrra kümneminutilise “economy class” bussisõidu eest üliturvatud “diplomaatilises enklaavis”, kuhu muidu käisime tsikliga, aga vaat sel päeval ei lubatud! Pakistani hinnataseme ja korruptsiooniastme illustreerimiseks olgu öeldud, et sama raha eest saab muidu sõita (ja sealjuures konditsioneeritud bussis) nelja tunni kaugusel asuvasse Multanisse, sealjuures konditsioneeritud bussis. Igal juhul saime viisad lõpuks kätte.

Aega nappimas, visandasime juba vaimusilmas plaani võtta ette pikk ja piinarikas teekond Iraani suunas läbi Karachi, kui viimases meeleheites vilksatas peast läbi mõte, et kui kord juba läks õnneks, siis äkki “visatakse” meie Gessu veel teist kordagi riikliku lennukompaniiga ära. Lennujaamast saime positiivse vastuse, ning lennuplaane uurides selgus, et Balochistani pealinna, Quettasse, lendavad aeg-ajalt suuremad lennukid, mille kaubaluugist mahub tsikkel sisse ka ilma esiratast ära võtmata (mis on väga tugev argument, sest nii on oht esihargile viga teha viidud miinimumi). See oli positiivne uudis, ja järgmisel hommikul olimegi juba lennujaamas tsiklit vedamiseks ette valmistamas – sellel ekspeditsioonil juba kaheksandat korda. Tuleb öelda, et iga korraga kulub selleks aina vähem aega – juba tead, mida ja mis järjekorras kõige mõistlikum teha on, kuhu millised asjad panna, jne. Loodaks ikkagi, et see jääb viimaseks “lahkuminekuks”, ja et edaspidi saame koos läbi tule ja vee minna. Vähemalt selline on plaan.

Kui lennukipiletitega passiametisse kohale ilmusime, vormistati viisapikendus meile napi kahe tunniga – saab ikka küll, kui tahta!