Kui lennuk maanduma hakkas, ei paistnud aknast kümne minuti jooksul muud kui punane udu – Quetta on ikka tõeline kõrbelinn, midagi hoopis teistsugust kui mujal Pakistanis nähtu. Liivatormi trotsides otsisime üles lennujaama kaubaterminali, ning ei läinudgki väga kaua, enne kui me Gessu seljas uutele seiklustele vastu läksime.
Just nii, Islamabadi turismiinfobüroo juhataja sõnul on tee Quettast ida poole, Iraani piiri äärde, mõistlik ainult siis, kui otsitakse seiklusi. Ega meil muud valikut eriti ei olnud, nii et pidime selle ette võtma, seiklusjanus või mitte.
Tegelikult omandas olemine huvitava mõõtme juba Quettas endas, kus veel enne, kui jõudsime end hotellituppa registreerida, paluti meil teadmiseks võtta kohaliku politseijaoskonna ametlik teadaanne, mis keelab turistidel pärast kella kuut õhtul hotellist lahkuda. Balochistanis, Pakistani lääneprovintsis kerkib aeg-ajalt pinnale sealne aktiivne iseseisvusliikumine, ning ka lähedus Afganistani lõunapiirile tähendab, et aeg-ajalt esineb Quettas intsidente. Taliban veel pealekauba. Linnapeal jäid silma mitmed relvakauplused, mis süvendasid kõhedustunnet veelgi.
Hommikul vara Quettast startides lootsime õhtuks jõuda 650 kilomeetri kaugusel asuva piiri äärde, kuid ilmselgelt oli meie optimism ennatlik. Juba linnast välja saamine võttis hulga aega ja kannatust, sest meiega kaasa pandud relvastatud eskort vahetas veel enne linnapiirini jõudmist mitu korda koosseisu, ja ka maanteele jõudes pidime iga kümmekonna kilomeetri järel peatuma ja uut eskorti ootama. Absoluutselt ebapädev.
Kohati oli väga tugev kahtlus, et eksordiga sõitmine seab meid vaat et veel suuremassegi ohtu, kui iseseisev liikumine. Mitmel korral tuli ette, et pidime uut eskorti ootama rahvarohketes kohtades, kus püssimeestel polnud kohe kindlasti ülevaadet selle kohta, mis või kus on toimumas. Üleüldse jäi mulje, et eskortimise loogika on neist kauge kaarega mööda läinud ja ega nad eriti ei mõista, milleks nad meile kaasa on pandud.
Ühel korral jäeti meid uut eskorti ootama teemaksu kogumispunktis, kus kellelgi jõudis kassiiriga tekkida arusaamatus, millele järgnes tee blokeerimine rahvamassi poolt. Riigis, kus relvad on vabalt saadaval, ei ennusta selline asi head, ja juba võiski näha mundrimehi oma automaatrelvi laadimas. Vahetasime juba hirmunud pilke – kui kuulid peaksid lendama hakkama, siis on ikka asi väga, väga niru.
Õnneks jõudis ka meie uus eskort kohale, ning tuiskasime sealt minema, ees valgus, taga pimedus. Õhtuks me muidugi piirile ei jõudnud, vaid alles järgmisel päeval, kui Pakistani piiritöötajatel juhtus olema streik.
Mõned pildid Balochistani kõrbemaastikest ning teel kohatud inimestest:
Vastukaaluks Pakistani tõsistele nägudele olid Iraani piiriametnikud kõik justkui auru all, itsitades nagu algklassitüdrukud. Afganistani marihuaana on siin vabalt saadaval, ole ainult mees ja küsi.
Iraani poolel pandi meile jälle eskort sappa. Või õigemini, meie passid võeti ära ning sunniti sõitma eskordi järel – kiirust ületades ja mitmesuguseid liiklusreegleid eirates. Mis sa hing teed, kui su pass eest minema sõidab, sealjuures erasõidukis. Muide siinseid kliimaolusid arvestades on pea kõik autod kas valget või helehalli värvi, nii et katsu sa linnaliikluses oma “eskort” silmist kaotada, ja ongi ta eest läinud.
Heakene küll, suuremas osas ei olnud Iraani eskorditeenus nii hull, ja enamasti koosnes laigulistes mundrites relvamehi täis tuubitud politseiautodest, kuid piiri äärest esimese suurema linna, Zahedanini pidime sõna otseses mõttes jälitama taksot, millesse koos meie passidega kadus noor sõdur, sealjuures ilma relvata. Ei tea, kes sellise eskortimise kontseptsiooni peale küll tuli.
Pärast pikka sõitu kohati lausa 46-kraadises kuumuses oleme lõpuks Bamis ja suurem osa Iraani “ohtlikust” osast on läbi, nii et paarisaja kilomeetri järel saame eskordist lahti ning jälle inimese kombel liikuda. Hurraa!
Pilte Iraani poolelt:
Olete nüüd siis rahulikumas/ohutumas kandis ja saate omapäi ringi kolada?
Tuju ja moraal tõusuteel?
Et ikka hästi veereks,
Tago
Päris karm! Lugeda on muidugi põnev, aga ise sellises olukorras vist naljatuju poleks. Olge tublid ja olgu teil teel ka edaspidi õnne! 🙂
Isver, kas see buss sõitis tõesti inimesed katusel püsti seismas? Ehk ikka käis paigalolles sättimine alles.
Kas see eskort ongi teile ainuisikuliselt mõeldud või on mingi suurem grupp koos, keda turvatakse? Kui ainult teile, siis kõige jama kiuste on veidi uhkegi. Või kuidas.
Jah, mind huvitab ka, kas eskort on kohustuslik teenus? Ja kas seda pakutakse turistdele tasuta või kuidas? Head nostalgitsemist Iraanis!
Peale meie kedagi ei olnud, sest sõidame ju üksi. Need, kes on kontrollpunkti karjakesi jõudnud, need peavad siis seda “rõõmu” jagama.
Kõlab küll uhkelt, aga olles seda ise kogenud, ei oska eriti soovitada. Uhked on hoopis eskordid ise, et saavad võimsa tsikli ees sõita, püss uhkelt püsti!
Eskordist ei pääse – see on kohustuslik, kuid õnneks täiesti tasuta. Eri inimestel on eskordiga eri kogemusi, kuid tuhande kilomeetri ringis tuleb seda tsirkust Pakistani-Iraani piirialadel taluda.
Tago: tänaseks oleme omapäi ning moraal saab sellest ainult tuge 🙂
Luize: Jah, sellised bussid teevad teel veel möödasõitudel selliseid manöövreid, mis panevad üldse imestama, kuidas nad seal peal püsti seistes maha ei pudene.
seda eskortimise “korralagedust” hinnates tekib küssa, et milleks nad tegelikult olemas on, mis on selle eskortimise mõte ja kas nad vastutavad ka üldse millegi või kellegi ees?? ja kui peaks tekkima ohtlik olukord või midagi sellist, et mis on sel juhul nende ülesanne?? annavad aga tuld või panevad jooksu igaüks ise ilmakaares? Olete aru saanud sellest süsteemist seal?
samas kui need eskordid vahetusid, siis järelikult on olemas mingi süsteem mis kordineerib seda tegevust.
tihti on eurooplasele jäänud arengumaades reisides mulje, et korda ei ole. tegelikult on silmad kõrvad kõikjal. vaid meie jaoks on need peidus või me ei oska seda lihtsalt näha.
mis mulje teil seal jäänud on?
Hei, Margus ja Kariina!
Teie ettevõtmine on tõesti äärmiselt haarav!
Olen seda mõnda aega jälginud ja sedakorda tuli soov Teid selle eest tänada, et aitate oma blogi kaudu ka kaugetel kaasmaalastel maailma avarama pilguga vaadata. Ja mul on hea meel, et olete taaskord Iraanis. Arvan, et sellel maal elavad rändurite suhtes ühed maailma sõbralikumad inimesed. Saan aru, et ka Teie endi varasem kogemus Iraanist oli nii võimas ja andis ühe olulise tõuke Teie praeguseks pikaks reisiks. Väga loodan, et viite jälle palju päikest iraanlaste silmadesse.
Olge tublid, hoian Teile pöialt!
Tom
Hehe, hea on vaadata neid viimaseid pilte mäestikust ja kohalikest sest need on äravahetamiseni sarnased Afganistaaniga, mille põhi ja keskosa olen risti-rästi läbisõitnud kunagi ammu. tean mis tunne teil on seal olles ja kohalikega asju ajades. aga vaatamata kõikidele raskustele on teil kindlasti hiljem hea meel et seal ära käisite.. seal ju siiamaani keskaeg 🙂
Edu Teile!
Luisele: nad muide veavad lisaks inimestele ka lambaid katusel rahva seas 🙂
Urmas: sul on täiesti õigus – silmad ja kõrvad on tõepoolest kõikjal, inimesed panevad tähele ning jätavad meelde selliseid asju, et sa ei kujuta ette. Korra sõidad tiheda liiklusega tänaval poest mööda. Kaks päeva hiljem jalgsi midagi ostma minnes ja rääkides, kes sa oled ja kust sa tuled, kuuled vastuseks: “Aaa, sina olidki see suure tsikliga”. Korra areenile ilmumisest piisab, et sind tähele pandaks. No ja politsei teab üleüldse kõike, ilma küsimatagi. Eelnevat arvesse võttes on raske öelda, milleks see eskort tegelikult olemas on. Küllap nad pingutavad kõigest väest, et välismaalastega midagi ei juhtuks, aga mis sa hing teed, kui ei jõua iga politseinikku ja sõjaväelast vastavalt koolitada. See eskortimine on neil vist suhteliselt uus asi, ja eks nad õpivad.
noh, vähemasti olete nüüd pisut rahulikumas paigas. Quetta on muuseas Talibani üks keskustest, kus nn. varivalitus shura’na koos käib. Seales piirkonnas oled välimuse tõttu automaatselt infidel ja tihti nähakse välismaalasi kui vaid rahaallika või väljapressimise sihtmärgina. Seega läks teil hästi. Loodame, et see trend on püsiv.