Viis aastat hiljem
Yazdi jõudmine on selles mõttes sümbolilise tähendusega, et see on idapoolseim punkt, millesse jõudsime oma 2005. aasta Iraani ekspeditsioonil. Tollal ei osanud me aimata, et viis aastat hiljem oleme samas punktis tagasi, aga et tuleme hoopis teisest suunast, selja taga 112 000 kilomeetrit ning vastav hulk muljeid maailmast. Ja et kõige taga on justnimelt Iraanist saanud inspiratsioonivälgatus.
Ma ei hakka jahuma, kuidas Iraan on selle aja jooksul muutunud. Iga riik muutub, enesestmõistetavalt. Huvitavam on hoopis see, kuidas kõige nähtu ja kogetu mõjul oleme muutunud meie ise ja see, kuidas asju näeme. Seda on raske sõnadesse panna, aga ütleme nii, et taustsüsteem on hoopis teine.
Esimese islamiriigina meie maailmaavastusretkedel jättis Iraan kustumatu mulje. Ehk tuleb see ka sellest, et “kurjuse telje” asemel avastasime hästisäilinud varemete näol eest iidse kultuuri, suurejoonelise, ent samas detailideni läbi mõeldud arhitektuuri näol rafineeritud religiooni, ning ootamatult sooja vastuvõtu inimeste poolt, kelle keeles oskasime öelda vaid “tere” ja “aitäh”. Täna võime öelda, et mitte kõik islamiriigid pole samast puust. Võib-olla ei ole asi ka islamis, vaid milleski muus – on ju Iraan kõige pikemalt ühe rahva poolt asustatud maa-ala maailmas, mis on andnud võimaluse järjepidevaks arenguks.
Mõistagi ei olnud Iraani naasmisel samasugust uudsuse efekti, nagu esimest korda tulles. Tollal liikusime rohkem kobamisi, ning avastamisrõõm oli suurem. Seekord tulime juba teatud enesekindluse ja ootustega.
Yazd on ikka samasugune kui enne. Veidi arenenum ehk, ja veidi rohkem on välisturiste, kuid üldiselt on see ikka sama, vana hea “üks vanimaid linnu maailmas”, kus on palju kauneid mošeesid ning mille savimajade labürindis ära eksida.
Kusjuures see on tõeline labürint! Selles sinka-vonka liikudes võib jääda mulje, et linn on maha jäetud, sest tänavatel kedagi ei ole. Tegelikult käib elu kõrgete savimüüride taga, kuhu on peidetud hubased sisehoovid. Siin-seal satud nägema mõnd tuuletorni, mis on juba ammu välja mõeldud ehitusnipp selleks, et iga väikseimgi tuulepuhang kinni püüda ning eluruumidesse juhtida – kuna Yazd asub kõrbes, siis muidu on siin väga palav. Samuti on linnapildi lahutamatuks osaks vanaaegsed veemahutid – nendesamade tuuletornide abil juhitakse jahe õhk maa-alustesse reservuaaridesse, kus vanasti hoiti linna veevaru.
Linna heli samast kohast:
[audio:Yazd_linna_kohalt.mp3|titles=Yazdi heli – eemalt kostab mulla laul ja all liigub mööda vanalinna labürinti mootorratas]Ühel päeval tähistas Iraan islamis tähtsa tegelase, esimese imaami surma aastapäeva. Ühest kõrvaltänava mošeest möödudes kuulsime kurblikku, ent kaunist laulu – kiikasime uksest sisse ning nägime mullat ihuüksi mošees laulmas. Väljas lehvisid õhtuses kerges tuulepuhangus mustad lipud ning tunne oli pühalik.
[audio:Yazd_pyha_koraan.mp3|titles=Imaam Ali surmaaastapäeva retsitatsioon]Mõned päevad hiljem läksime taaskord kaema Iraani iidse spordiala etendust, mis meile viis aastat tagasi väga sügava mulje jättis, ning mis ei olegi tegelikult niivõrd etendus kui lihtsalt treening. Lihtsalt see, kuidas seda läbi viiakse, annab sellele tõelise vaatemängu mõõtme. Lihtsustatult nimetatakse seda zurkhaneh‘ks, mis lihtsas tõlkes tähendab jõusaali, ning sisuliselt ongi see lihaste ja vastupidavuse suurendamise harjutuste demonstratsioon, mis toimub – üllatus! – trummide tagumise ning luule retsiteerimise saatel. Tegelikult on tegemist spordialaga, mille juured ulatuvad islamieelsesse aega, ent tänasel kujul on see usuga läbi põimunud ning selle osaks on ka pühakutele austuse avaldamine. Vähe sellest, et see on visuaalselt atraktiivne ala, kus jõumehed dervišite kombel pöörlevad ning mängleva kergusega raskeid kurikaid tõstavad, vaid seda on huvitav ka lihtsalt kuulata.
[audio:Yazd_Zurkaneh.mp3|titles=Zurkhaneh Yazdis]See kõik on väga hea, kohe väga-väga hea, aga nüüd paluks Iraanil näidata meile ka midagi uut!
september 3rd, 2010 kell 3:05 p.l.
Uskumatult tühjad tänavad jah! Nagu euroopas pühapäeva varahommikul. Kas seal on tänavad pidevalt niivõrd tühjad või sattusite just mingil kindlal päeval ja kellaajal seda privaatsust nautima?
Ja kas olete tajunud, et kust see “kurjuse” oreool siis tekkinud on ja milles see seal reaalselt väljendub? Kas üldse väljendub või on see läänemaailma poolt loodud ja suureks puhutud muinasjutt mingist kahtlasest vaenlasest kes kohe kohe tuumarünnaku korraldab?
Väga keeruline ehk lausa võimatu on tänapäeva maailmas orienteeruda, mis on õige mis vale. Kohati tundub kõik ülivõlts. Ja kõigi kahtluste ja oletuste tekkimiseks eile Postimehes ilmunud juuditeemaline artikkel Simon Wiesenthali kohta. http://www.postimees.ee/?id=307537
Nagu öeldud, oma silm on kuningas, siis on teil suurepärane võimalus ise kõiki neid “äärmuslikke islamimaid” külastada ja selle kohta kinnitust koguda, mis siis tegelikult maailmas toimub.
Mõnusat reisijätku!
EDU!
september 3rd, 2010 kell 11:41 p.l.
Väga huvitav arhdiektuur on ikka sealkandis 🙂 Naljakas, kuidas sellise üldise savi taustal mõned pisikesed detailid silma torkavad ja tooni annavad.
Suured tänud taaskord helilõikude eest – väga mõnus taust piltide vaatamisele 🙂
Uut ja huvitavat,
Tago
september 6th, 2010 kell 1:27 p.l.
Väga ilusad linnavaated. Selles savist linnas on vist ka mõnusalt jahe – kõrged müürid ja katusealused varjavad kavalasti päikest. 🙂
Hästi ilus, vaikne ja puhas tundub seal. Mulle miskipärast on alati lõunamaad räpase ja kärarikka mulje jätnud. Sellist linna külastaks ise ka hea meelega:).
september 7th, 2010 kell 9:03 e.l.
Jah, tundub olevat vaikne ja mõnus pühapäevahommik. Aga linnavaated jätavad kuidagi eriti mõnusa mulje, pole ime, et see teile viis aastat tagasi hinge läks. Osadel tänavatel paistab lausa rannaliiv olevat, on seal kõik liivast-savist?
Ja päikeseloojangus oli linn lausa kuldne.
september 8th, 2010 kell 11:35 e.l.
Tundub, et tänavad on seal alati sellised tühjad. Võib-olla on asi ka selles, et päevasel ajal on õhutemperatuur väga kõrge ning inimesed eelistavad jahedamas, nelja seina vahel istuda, aga üldiselt soodustab ka arhitektuur (kõrged müürid) seda mahajäetuse muljet. Ehitusmaterjalide koha pealt – ilmselt veel üsna hiljutise ajani oligi kõik savitellistest ja savikrohvist, aga tänapäeval on näha, et alla laotakse nö tavalised tellised, ja savikrohv peale, nii et välja näeb ikka maalähedane.
“Kurjuse telje” riigi maine sai Iraan endale külge üleüldse seoses Iisraeli teemaga, väidetavalt Hamasi finantseerides. Kuid nagu vähegi mõtlev inimene aru saab, mängib läänemaailm oma võimumänge ja teeb oma lobitööd, ning ka lääne meedia pole absoluutselt vaba nagu võiks seda eeldada “arenenud maailmast”. Eks Iraan, nagu enamus riike, pole kah “puhas poiss”, aga nii või naa reaalset, kallutamata pilti maailmast ükskõik millise meedia abil pole tänapäeval võimalik saada.
november 9th, 2010 kell 3:27 p.l.
[…] ning kitsukestel kõrvaltänavatel ära eksida, ei ole ta siiski nii kergesti tabatav nagu näiteks Yazd Iraanis või Quito Ecuadoris. Kuidagi heitlik on selle olemus – kaunid mustrid majadel on kui […]
november 8th, 2016 kell 12:42 e.l.
Hello…
I am from yazd. Your photos are very good. Thank you