Toudeshk on üks paljudest mööda Kesk-Iraani laiali puistatud kõrbeküladest, ehkki ilmselt mitte kõige atmosfäärilisem neist, kui mitte öelda, et küllaltki tähelepandamatu – kõigi oma savimajade ja kuppelkatustega siinses keskkonnas täiesti tavaline. Oleksime sellest päris kindlasti silmagi pilgutamata mööda uhanud, aga teistelt ränduritelt jõudis meieni kuuldus mehest nimega Mohammad (muidugi elab neid Toudeshkis rohkem kui üks, sest Mohammad on üks ütlemata levinud mehenimi), kes on selles samas külas teedmööda tulijaid juba aastaid kostitanud ning neile kohalikku elu-olu tutvustanud. Tundus huvitav.
Nii juhtuski, et veetsime kaks ööd ja päeva Mohammadi ja tema venna, Reza pere seltsis. Sellist sädet küll ei tekkinud, nagu teinekord spontaansete kohtumiste ja improviseeritud sündmuste puhul, ent võimalus heita pilk küla- ja pereelule oli siiski eriline kogemus. Sõime ja magasime külaelanike kombel – põrandal. Sealsamas käis ka kogu sotsiaalne interaktsioon, ja uskuge mind, iraanlased on ühed sotsiaalsed inimesed, eriti mis puutub perekondlikesse sidemetesse. Igal õhtul olid kohal kas Mohammadi vanemad koos Mohammadi õdede-vendadega, või Reza naise Fatemehi õed lastega. Iraanlaste pered on suured.
Kuid nagu öeldud, käis kogu söömine ja loomulikult ohjeldamatu teejoomine otse põrandal, pärsia vaipadel, kuhu selleks puhuks laotati suuremat sorti tükk vakstut. Iraanlased on, muide, ka suured piknikupidajad (sõidutee pervel piknikku pidavad perekonnad on siin täiesti tavaline nähtus), ja tundub, et selline “mobiilne laud” on iga auto pagasiruumis olemas, et see vajadusel lahti lüüa. Kas siis tee ääres või mõnes idüllilisemas kohas.
Näiteks viis Reza meid ühel hommikul lähedalasuvaid külasid ja liivaluiteid vaatama, millele järgnes klassikaline tee-saia-muna-fetajuustu hommikusöök auto varju laiali laotatud vaibal. Auto pagasiruumist kõlas meie jaoks täiesti ootamatult farsikeelset träänssi, aga noh, eks Iraan ole ka üks isemoodi maa.
Veel käisime Mohammadi ja Reza vanematel külas ja nägime oma silmaga, kuidas üht pärsia vaipa valmistatakse. Suure vaiba kudumiseks pidavat kuluma terve aasta.
[audio:Toudeshk.mp3|titles=Toudeshk ja savihoonete seintelt kajav koraan]Pilte Toudehskist ja ümbrusest:
kui vaip valmib aasta, siis peaks see maksma mitme inimese aastapalga ja rohkemgi veel. iseasi kui palju see “aastapalk” seal keskmiselt on nendel kudujatel.
Kuidas ja kust nad vee saavad?
Vaiba hind on vastav, ehk kvaliteetne käsitöövaip ikka tavaliselt üle 1000 USD – pildilolev vaip läheb tegijate pere sõnul ostjale maksma umbes 18 000 EEK 🙂 Päev otsa nad siiski vaiba kallal ei tööta, vaid keskmiselt umbes 4 tundi päevas, et silmad/käed ära ei väsiks ja ei teeks vigu mustri tegemisel – praagi eest makstakse vähem.
Vee saamine on siin terve teadus ja tõsise inseneritöö vili. Vee saavad nad kas allikatest või juhivad kilomeetreid pikki maa-aluseid kanaleid pidi kõrvalolevatest mägedest, mis koguvad talvel-kevadel rohkem pilvi ja seega saavad rohkem vihma. Need piltidel olevad jahutatud veehoidlad, kuhu vesi kogu aastaks kokku kogutakse, ongi maapiirkona Iraanlastele kui elu üks alustalasid.
Võibolla väga rumal küsimus, aga siiski: kuidas lihtne iraanlane sööb peamiselt – kas sõrmede; noa-ja-kahvliga; lusikaga vms?
Need Iraani postitused on kuidagi eriti soojad ja mõnusad :).
NZ: Eks see ilmselt sõltub ka sellest, mida täpselt ta sööb, aga üldiselt on nii, et seal, kus me oleme harjunud noa ja kahvliga sööma, seal iraanlased (ja tegelikult üldse suurem osa Kagu- ja Lõuna-Aasia rahvastest) kasutavad hoopis lusikat ja kahvlit. Kusjuures kahvli suhu panemine on nende jaoks veider- see on rohkem toidu tükeldamiseks, mis siis lusikaga suhu läheb. Need toidud aga, mida süüakse käega, tuleb kindlasti suhu panna parema käega, sest vasakut kasutatakse tualetis käies.
Eva: Iraan on üks isemoodi riik, iseloodi rahvaga. Kuidagi see tsiviliseeritus, turvalisus ja inimeste soojus loovadki kokku sellise mõnusa atmosfääri.