Juba linna nime kõla tekitab teatavaid vibratsioone, mis viivad mõtted millelegi ebamaiselt elegantsele. Esfahanis ei tule pettuda – jõudsime sellele arusaamisele juba eelmine kord, kuid meie viimased päevad siin vaid kinnitavad seda arusaama. Aeg on muidugi edasi läinud – kebabi pakkuvatest suitsustest nurgakohvikutest on saanud enam või vähem peened pitsa- ja burgerirestoranid ning tänavatel lööb laineid meile viis aastat tagasi Teherani noorikute puhul silma jäänud trend end tugevalt meikida ning pearätt võimalikult kaugele kuklasse lükata, nii et paljastub blondeeritud ja tupeeritud soeng. Kuid ikka võib Esfahani kohta öelda “vana, hea”.
“Vana” on siin asjakohane öelda paljude heade asjade kohta. Peaasjalikult on Esfahan tuntud oma 17. sajandist pärit graatsiliste sildade ning veelgi graatsilisema peaväljaku, Imaami väljaku poolest, millele on koondunud lausa mitu pärsia arhitektuuri meistriteost. Efektsed pole nad mitte ainult eemalt vaadates, ekstravagantse vormi poolest, vaid nende tõeline ilu tuleb nähtavale seda enam, mida lähemale sa neile astud. Eriti puudutab see muidugi keraamiliste mosaiikide oskuslikku kasutamist, mis annavad Iraani mošeede arhitektuurile väga peene mõõtme.
Muidugimõista ei sündinud sellised meistriteosed üleöö, ning näiteks peaväljakul asuva Imaami mošee ehitamiseks olla kulunud pea kakskümmend aastat. Arvestades, et selle valmimine jäi 17. sajandi algusesse, on kõik, mida me täna näeme, puhas käsitöö. Kuid milline detail ja milline läbimõeldus!
Tänu kahekihilisele laele on teadlased on mõõtnud peakupli all kostvatel helidel 49 kaja (millest muidugi vaid 12 on inimkõrvaga kuuldavad). Üks helilõik sealtsamast lindistatult:
[audio:Esfahan-Imam.mp3|titles=Kaja Imaami mošees]Naised peavad mošeesse sisenedes muidugi olema kaetud pealaest jalatallani, nii et Kariinat enne sisse ei lastud, kui ta endale suure “lina” ümber tõmbas. Oh seda kohalike mošeekülastajate rõõmu, kui nad valget naist korralikult sissemässituna nägid!
Võimsa mulje jättis ka väidetavalt Iraani suurim mošee, mis on maamunal seisnud juba kolmteist sajandit ning seega peegeldab eri ajajärkude arhitektuurimõjutusi.
Eriti romantiliseks muudavad aga Esfahani selle sillad – nendest tuntumateks Si-o-Se ning Khaju sild, mis igal õhtul nii noori kui vanu (aga eriti noori) aega veetma kutsuvad – väidetavalt väga suur hulk piirkonna noori tutvub just nendel sildadel.
Eriti populaarsed kohad on õhtuti ka nn teemajad, kus peaasjalikult mehed vesipiipu popsides aega surnuks löövad. Iraanlased on ühed hedonistid.
Meie GPS näitab Esfahanist kodumaani linnulennult vaid 3400 kilomeetrit, kuid enne kui ahvatlus liiga suureks kujuneb, on viimane aeg esiratas vastassuunas ehk lõunasse pöörata…
Arhidektuuriliselt küll maru kena kant 🙂
Muhedat veeremist,
Tago
Päris suur tükk aegumatut maailmapärandit! Väga muljetavaldav! Pildilt kindlasti ei taju pooltki seda erilist õhkkonda, mis nendes hoonetes reaalselt viibides tekib.
Mõtlema paneb tänapäeva arhitektuur ja selle igavikulisus või täpsemalt selle puudumine. Kõik on kiireks tarbimiseks ja peagi tuleb asemele ehitada uus.
Kui tüli ei tee siis paluks mõned makrovõtted sellest võrratust mosaiigist või mõnest muust huvitavast detailist. 🙂
Parimat veeremist! 🙂
p.s. ise oleks nibin-nabin täna kurvi sirgeks võtnud suht suure hoopealt. esirehv oli suurema osa õhust kaotanud torke tagajärjel. õnneks jäin mingi nipi läbi püsti (ju ei lasknud gaasi maha ja vedu jäi peale). ptüi ptüi ptüi!
Kas järgmine koht kus tsikli jälle ümber keerate on Kaplinn?
A.L: Unistada ju võib! 🙂
Kas olete kohalikega vestelnud päevakajalistel teemadel?
Millist Iraani nad tahavad näha?
Kohalikud räägivad päevakajalistel teemadel ülimalt meelsasti, ning üldiselt jääb nendega vesteldes mulje, et suurem osa distantseeriks end hea meelega valitsuse vaadetest ning vanamoelisest usuhullusest. Üks näide, mis meile toodi olukorra absurdsusest: Shirazi ehitati viietärnihotell pöörleva ülemise korrusega. Usumehed väljendasid selle peale pahameelt, sest kui korrus pöörleb, siis ei ole ju võimalik Meka suunas palvetada! 🙂
Iraanlased on meie arvates vist ühed uhkemad inimesed oma riigi üle – tegemist on ühe vanima kultuuriga maailmas ja see ka peegeldub väga ilmekalt iraanlaste külalislahkuses, väljapeetuses ning viisakuses. Iraanlased ise ütlevad, et nad tahaks kuidagimoodi muuta nende riigi mainet läänemaailma silmis justkui tegemist oleks mingi alamklassi arenguriigiga kus vaid ekstremistid ja terroristid elavad. Kui pikemalt Iraanis ise ära käid, siis ilmselt ongi see meelelt ja keelelt pühitud, jääb vaid puuladvikus toimiv poliitika, mis ongi sellise pildi Iraanist lääne inimese jaoks loonud. Meie mõistes demokraatiat (mis tõenäoliselt siin maailma kandis praktikas hästi ei töötakski) neil muidugi pole ja rahvas kardab hübriidset usu ja demokraatiaga pooleks jagatud valitsust mis Iraani mainet mustab islamirevolutsioonist saadik. Tuleb vaid loota, et tulevikus saab jõuasetus rohkem rahva suunas kallutatud – Iraanil oleks maailmaareenil meie arvates tohutu potensiaal just tänu oma siirale rahvale.
Jah, oli endalgi võimalus (2007) selles linnas viibida ja saan seda juttu vaid kinnitada. Iraanlased on sügavalt kultuursed ja teadmisi hindavad inimesed, suhtlemises avalad ja meile psühholoogiliselt ülihästi mõistetavad. Üks pildike ka:
http://thingsialmostremember.blogspot.com/2010/01/loudspeaker.html
(ja kiitus Sinu omadele, Margus)
Kuna eelnevat linki (comment #7) on pisut vaatamas käidud, siis võtsin ühe lingi alla kokku kõik 2007 aastal Iraanis tehtud pildid, mis blogis ripuvad:
http://thingsialmostremember.blogspot.com/search/label/iran_2007
Mis aga puutub pöörlevasse hotelli (comment #6), siis muidugi võib see tõsiuskliku pea segamini ajada. Võõras kohas on paiglaseisvaski raske suunda määrata. Tõsi, selle jaoks on hotellitoa laes enamasti väike abimees leida:
http://thingsialmostremember.blogspot.com/2009/11/quble.html
Tänud meenutamast. Ise käisin 2003 Moharrami aegu (lumelauagaDizinis, Tehran, Esfahan. Yazd) aga kisub tagasi just inimeste ja õhkkonna pärast. Sügav maa! Pildid on teil kõvad ja jutt hää. Edu!