Esfahanist edasi oli üsnagi jäik plaan veeta kaks ööd Shirazis – linnas, mis meile eelmisel korral eriliselt head muljet ei jätnud, kuid millele otsustasime anda nö teise võimaluse – ning seejärel põrutada Bandar Abbasesse, kust käivad praamid Araabia Ühendemiraatidesse.

Teel Shirazi sõime oma esimese ja viimase kebabi kogu Iraanis veedetud aja jooksul – nagu eelmises postituses sai juba mainitud, on burger tõusmas iraanlaste toitumisharjumuste krooniks, traditsioonilist kebabi välja tõrjumas. Nii oleme meiegi irooniliselt peaasjaikult burgereid (mida nad ise “hamberiteks” nimetavad, mitte “hamburgeriteks”) vitsutanud ning oma õnne tänanud. Viis aastat tagasi Iraanis käies suutsime kebabist isu nii täis süüa, et hirmus. Tuleb siiski mainida, et see teekõrvases kohas söödud kebab maitses üle ootuste hästi.

Õnneks on kohalikke maiuspalu, mida Snickersid ja muu läänelik hea-ja-parem ei ole suutnud troonilt kangutada. Näiteks Esfahanist pärit gaz – veidi vahukommi meenutav munavalge-pähklimaius, mida võiks lõputult süüa.

Sellega seoses ei saa mainimata jätta seika iraanlaste legendaarsest külalislahkusest. Olime planeerinud Esfahanist Shirazi jõuda mööda väiksemaid teid, aga kuna meil polnud õiget kaarti, siis pidime igal ristteel kohalikelt juhatust küsima. Ühes kohas pakkus üks iraanlaste paar välja, et sõitku me aga nende auto järel, ja küll nemad meid õigele teele välja viivad. Vähe sellest, et jõudsime õigele teele välja, kostitatid meid lõpuks, enne lahkuminekut veel gaz’iga. Iraanlased on üks eriline rahvas, isegi pärast seda, kui on nähtud pool maailmast.

Kuid Shirazi juurde. Paljudele Shiraz meeldib, olles tuntud kaunite aedade ja intellektuaalide linnana.

Aedadega on muidugi nii, et pärslaste jaoks, kelle elukeskkond on kuiv ja kõrbestunud (või kui rääkida tänapäevasest trendist, siis ülerahvastatud ja heitgaasistunud), on aed tõepoolest midagi erilist. On ju ka pärsia vaipade põhimotiiviks justnimelt aed – selline, millisena vaibakuduja oma unistuste aeda ette kujutab – koos tiikide ja lilledega. Meie oleme aga sündinud ja üles kasvanud hoopis teistsuguses keskkonnas, ning kohalike aiavaimustus tundub seepärast ehk pisut üle pingutatud. Ometi ei jäinud meil Shirazi aedades käimata, kuid mitte teetõttu et oleksime sinna spontaanselt sattunud, vaid meid viis sinna kohalik doktorikandidaat Alireza.

Iraanlaste külalislahkus tähendab muidugi ka seda, et pärast aedade külastamist ei saanud kuidagi üle ega ümber sellest, et pidime ära maitsma ka “kuulsaima falude Iraanis”. Nagu nimigi lubab järeldada, on Iraani “falude‘l” nii mõndagi ühist Pakistani “falooda‘ga”, ehk mõlema näol on tegemist külmutatud magustoiduga, ainult et see, mida meile Shirazis pakuti, oli ikka täitsa omamoodi – nagu poolkeedetud nuudlid jääkülmas sidrunimahlas.

Tegelikult ei ela iraanlased oma lillevaimustust välja aga mitte ainult aedades, vaid nagu meile üht mošeed, Nasir-ol-Molk’i külastades selgus, ka vaimulikumates eluvaldkondades. Nimelt leidsime, et väidetavalt Lõuna-Iraani üks pildistatumaid mošeesid on läbinisti naiselik, olles kaunistatud lillemustriga.

Väisasime ka kuulsat Vakil bazaari ehk turgu, mis oli aga sarnaselt linna tänavatele liiklusest nii umbes, et seal vaevalt liikuma pääses. Liiklusummikud Shirazis jäävad alla vist ainult Teherani omadele (kuhu me seekord ei üritanudki jõuda).

Shirazist põrutasime täpselt plaani kohaselt Pärsia lahe ääres asuvasse sadamalinna Bandar Abbasesse, mis suutis meid rabada kohutavalt kuuma ja niiske kliima ning räpasusega. Ning kõrgete hindadega. Ning kahtlaste nägudega – esimese öö jooksul jäime ilma kohvri küljes olevast poolikust õlipudelist, ja seda üliturvalises Iraanis. Teisel ööl võtsime missiooniks tagada tsikli säilimine hommikuni – iga tunni tagant panin äratuskella helisema, et kontrollida, kas tsikkel on ikka alles. Mererand oli hotellist vaid saja meetri kaugusel, nii et seda ööpimeduses mõnele paadile sokutada poleks olnud eriti keeruline. Hommikuks oli tsikkel alles, ent keegi jõudnud tsiklile pastakaga sodida, et ta armastab Iraani. Tule taevas appi!

Ning üle mõistuse käiv bürokraatia! Vaatamata sellele, et Bandar Abbast ühendab Araabia Ühendemiraatides asuva Sharjah’ga autopraam, on lahe ületamine koos oma sõidukiga tõeline katsumus. Pärast tervet päeva (!) paberitega ringijooksmist ning eri templite ja allkirjade kogumist ning mitmesuguste sadamatasude maksmist olime päeva lõpuks siiski praamil, ning tsikkel ka. Isegi õhtusöök oli hinna sees, mis sa veel tahad – kulus marjaks ära küll, sest pärast varajast hommikusööki (punkt kell üheksa pidime sadamas olema, et tolliprotseduuridega algust teha) polnud meil üldsegi mahti midagi hamba alla pista.

Öö praamil oli palav ja aurune, ning tõusev päike ei lubanud mingit lohutust.

Tere tulemast Araabia Ühendemiraatidesse! Loomulikult ei pääsenud me siingi sadamatasudest, aga noh, AÜE ongi tuntud ühe hirmkalli paigana.