Ilmselt on see kuu aega tagasi tehtud vale otsus, mis on meid pannud olukorda, milles täna oleme.

Tollal oli meil valida kahe variandi vahel, kas lasta Iraani viisa korraldada mõnel agentuuril või tegeleda sellega ise. Otsustasime viimase kasuks, sest nii oli odavam. Viisime taotlused saatkonda sisse ja ei jäänud muud üle, kui asuda aega parajaks tegema, sest Eesti kodanikel puhul pidavat ainuüksi positiivse või negatiivse vastuse saamiseks Teheranist kuluma vähemalt kaks nädalat, maksimaalselt kuu. Aega meil on, kuid salamisi lootsime muidugi, et kahest nädalast piisab.

Seniks põrutasime põhja suunas, avastama Karakorami võlusid. Möödus kaks nädalat – saatkonda helistades paluti uuesti ühendust võtta nädala pärast. Möödus kolm nädalat – jälle paluti tagasi helistada nädala pärast. Kuna nädal aega lakke vahtida ei ole mõtet, siis sündis tsikli amordile saatuslikuks saanud otsus käia ära Baltistanis ja ära näha K2. Kuid sellest jäi väheks.

Nelja nädala möödudes viisataotluste esitamisest võtsime jälle kõne Islamabadi, kust osati öelda, et kinnituse on saanud vaid Marguse taotlus, ning et minu taotluse seis on veel lahtine. “Helistage mõne päeva pärast!” Ilmselt on nad minu taotluse ära kaotanud ja ma võin Iraanist suu puhtaks pühkida.

Aga see on ju kõigest paber ja formaalsus. Kui ei saagi viisat, siis Iraani külastamine ei ole meie marsruudil hädavajalik (kuigi tuleb öelda, et selle lülitamine teekonda muudab asjad mugavamaks, ja üleüldse oleks tore taaskord ära käia riigis, mis sai meie ümbermaailmaretke inspiratsiooniallikaks) – võib ju üritada tsiklit Islamabadist või päris lõunas asuvast Karachist otse Dubaisse lennutada ning sealt teekonda plaanipäraselt jätkata.

Kuid kõigepealt on vaja saada Islamabadi, ja see on praegu tõeline peavalu. Ei, mitte amordi pärast – isegi nii kriitiline asi nagu kasutuskõlbmatu amort on lükkunud tagaplaanile, sest nagu me täna teada saime, on rohke saju tõttu Islamabadi (kuhu on siit üle seitsmesaja kilomeetri) viiv tee mitmest kohast ära uhutud või blokeeritud. Üleujutused on niisiis jõudnud ka siia, mägistele aladele – ei osanud oodata, et selline asi juhtub, kuid juba on siingi teateid hukkunutest ja vigastatutest, siinkandis peamisel maalihetest, ning üht “musta nimekirja” nähes võttis seest õõnsaks. Ajalehest ohvrite kohta lugedes on see kui statistika, kuid nende nimede nägemine toob asja valusalt lähedale. Kui ootamatult võib elu läbi saada…

Kuid tee juurde tagasi tulles – selle kordasaamiseks arvatakse kuluvat vähemalt 20 päeva, arvatavasti isegi kaks kuud! Kuigi Pakistani ametivõimude haldussuutlikkust (Hunza maalihke näitel, mis leidis aset jaanuaris ja mida ei ole siiani likvideerida suudetud) silmas pidades ei imestaks, kui selleks kulub aasta. Praktilises plaanis on Karakorumi maantee ainus ühendustee Islamabadiga, ja üleüldse maailmaga.

Alternatiiviks oleks raskete oludega kõrvalteed, millest üks kulgeb Afganistani piiri lähedalt ning läbib kõige suuremate üleujutuskahjustusega ala, ning teine eriti raske, vaid paar kuud aastas lahti olev mägitee, mis suures osas kulgeb välismaalaste suhtes kahtlaselt meelestatud aladel. Tõenäoliselt on viimaseid arenguid arvestades kummalgi neist mõned sillad puudu.

Kokkuvõtteks: oleme Skardus, Baltistanis teadmata ajaks lukus, ja sealjuures illegaalselt, sest mitmepäevase vihmavangistuse tulemusel on ka meie viisade kehtivusaeg lõppenud, ning muidugi ei kuulu Eesti nende neljakümne viie riigi hulka, kelle kodanike viisasid on Skardus võimalik pikendada. Ei teagi, mis edasi. Täitsa lõpp.