Reede varahommikul, veel enne päikesetõusu, olime juba lennukil. Käes oli meie jaoks viimane hetk Austraalias. Kui lennuk unisel lennuväljal õhkutõusuks kiirendama hakkas, vilksatasid mu silme eest läbi viimased poolteist kuud – punastes toonides kõrbestunud maastik, üksildased mandrit läbivad teed, põrgukuumus, aborigeenid, ja inimesed, keda me ei tundnud, kuid kellest olid saanud meie sõbrad. Pikemateks mõtisklusteks ei olnud aga aega, sest peagi rebis lennuk end juba maast lahti, ning mõne minuti pärast olime juba Timori mere kohal.

Ja ei möödnud tundigi, kui lennuki kapten teatas juba laskuma hakkamisest, ning lennukiaknast võis tõusva päikese valguses näha uduloori mähitud mägesid. Uskuge või mitte, kuid see oli pärast lagedat Austraaliat niivõrd värskendav vaatepilt. Maandusime otse mere ääres, rannast lennuvälja eraldamas vaid palmide rida. Oeh!
Kõlab, nagu oleks tegemist kuurortiga, kuid see on tõest väga kaugel. Ida-Timor,  Aasia noorim riik, sai Indoneesiast iseseisvaks alles 2002. aastal, olles üle elanud aastakümneid kestnud verevalamise. Ida-Timorist rääkides kasutatakse sageli sõna “habras”, ning riigi kaitsmiseks ja infrastruktuuri ülesehitamiseks on siia sooja pesa pununud ÜRO (rahvusvaheliselt tuntud kui United Nations ehk UN). Viimase kohaolek on siin tajutav igal sammul. Juba enamus lennuväljal seisvatest lennukitest ja helikoptritest olid UN-tähistusega, ning pealinnas, Dilis, näeb igal pool kohalikest selgelt eristuvaid UN-autosid, sõdureid ja töötajaid.

Ja loomulikult on siin olemas ka Euroopa Maja:

Rahvusvaheline seltskond on siin suur ja mitmekülgne, kuid kogu asjal on juures elitaarsuse maik. Välismaalt kohale tulnud mundri- ja lipsumehed eelistavad omasuguste seltskonda ning sestap kogunevad jõudehetkel just välismaalastele suunatud baaridesse-restoranidesse. Rannas kohalikega päikeseloojangut nautimas neid ei kohta.

Keelebarjääri tõttu me pikemasse vestlusesse kohalikega laskuda ei saa – lihtrahvas kõneleb tetuni keelt, vanem ja/või elitaarsem seltskond mõistab ka portugali keelt, ning inglise keele oskus on marginaalne – millest on kohutavalt kahju. Siiani olime ju ikkagi suhteliselt libedalt hakkama saanud, ka Lõuna-Ameerikas – on ju hispaania keelel ikkagi üht-teist ühist meile arusaadavate keeltega (isegi inglise keelega, ehkki sarnasus on esmapilgul väheaimatav). Nüüd on aega täiesti “mökk-mökk”-tunne. Naeratame ainult, ja meile naeratatakse vastu. Ja see on selline siiras naeratus. Selle tunneb ära.

35% Ida-Timori rahvastikust on alla 15-aastased, ehk lapsed. Kohtasime neid nii mängimas kui tööd tegemas:

Ja kuigi viiendik kohalikest elab näljapiiril, ei ole me veel näinud kedagi kerjamas ega vägisi oma kaupa peale surumas. Riik on alles nii noor ning turismist (ja sellega kaasnevatest rahavoogudest) puutumata, et kellelgi justkui ei tulekski pähe tulla sinu käest raha küsima. Igaüks ajab oma asja ning laseb ka teistel oma asja ajada.
Tööstus Ida-Timoris praktiliselt puudub, nii et inimesed teenivad leiba vanamoodi – kasvatades riisi ning kalastades.

“Vanamoodi” on ka infrastruktuur – näiteks Dili reovesi juhitakse otse randa. Piinlik on mõelda, et üht arvukatest solgikraavidest “toidab” me endi hotell, ehk meie ise!

Ühel õhtul nägime rannas jalutades portsu nööriga jalgupidi postide külge seotud kukkesid – tuleb välja, et Ida-Timoris on kukepoks (peale Timorlaste absoluutse lemmiku: jalgpalli) väga populaarne “spordiala”, kus palju kihlvedusid sõlmitakse. Kahjuks lõpeb poksimatš tihti, kui mitte alati, ühe kuke surmaga.

Rivaalidest kuked hooplevalt kiremas:

[audio:http://yhelteljel.ee/audio/Dili_poksikuked.mp3]