Bogotá lähistel saime üle pika aja taas kokku eestlastega, seekord küll täiesti planeeritult – varasemast olid meil olemas ühe Eesti-Colombia segapere kontaktid, kelle juures siis juba hea mitu päeva tagasi maandusime. Eve ja Ernesto koos toredate laste Lena ja Rafaeliga võtsid meid kirjeldamatult hästi vastu, ehkki meie varasem kokkupuude nendega piirdus vaid lühida meilivahetusega. On ju üks asi puhaste linadega voodi ja soe dušš, hoopis teine aga see, kuidas sul tekib tunne, justkui oleksid tõesti oodatud – ja siin on tõesti tunne, nagu oleksime kodus.

Konkreetsemat plaani selles osas, kui pikaks ajaks me siia jääme, meil tollal polnud, sest eelkõige pidi see sõltuma sellest, millal kõik tegemist vajavad asjad tehtud saavad. Olulisemateks siis näiteks uue Brasiilia viisa taotlemine, marutaudi kordussüstide saamine ning uute rehvide ostmine. Kuna meie saabumise ajal oli aga juba käimas lihavõttenädal, tähendas see igasugu asjade edasilükkumist, ja nii peaks me passid viisadega kätte saama algava nädala neljapäeval. Niisiis ka vaktsineerida kavatseme end tuleval nädalal. Rehvidega on lugu aga keerulisem – kuna me aeg-ajalt ka offroadi harrastame, vajame ka vastavaid rehve, kuid siin on nende leidmisega raskusi – meie ratta mõõdule on saada peaasjalikult asfaldile mõeldud “kummi”. Öeldakse aga ju, et kes otsib, see leiab, nii et me ei ole veel lootust kaotanud.

Mõned päevad tagasi külastasime Lonely Planeti arvates üht tutntumatest Colombia vaatamisväärsustest – Zipaquirá soolakatedraali (Catedral de Sal de Zipaquirá), mis on 200 meetri sügavusel mäe sees asuv kirik – võimsate väljauuristatud tunnelitega. Omal ajal kaevandati seal soola.

Täna toimib see niisiis pühapaigana, kuid nagu lihavõttenädal näitas, on see ka väga populaarne turismisihtkoht – vähemasti tol päeval, kui meie sinna sattusime, oli seal rahvast ikka hordidena. Katedraal ise ei ole traditsiooniline ehitis – selle seinaks ongi mägi ise, ehk siis katedraal on põhimõtteliselt kui koobas või tunnel. Ning küllaltki lihtsate vormidega, kivist välja lõigatud ristid igal pool, värviline valgus efekti lisamas. Tagasihoidlikkusele annab aga majesteetlikkust juurde mõte sellest, millist vaeva on nõudnud kogu see uuristamistöö – sadade meetrite viisi mäest kivi välja kaevata ei ole ju ikkagi naljaasi.

Et ilmaga on siin nii nagu on (no ei paista Colombias alati päike!), on pikemaid väljasõite päris riskantne teha – kui ei taha just vihmamärjaks saada. Sestap on olemine olnud peaasjalikult “kodune”. Alloleval pildil poseerivad maja ees meie ratsu seljas Lena ja Rafael:

Siin piltidel aga toimub lihavõttemunade asemel kookospähklite värvimine. Mitte, et see siin mingi traditsioon oleks, lihtsalt alternatiivne viis lihavõtteid tähistada – sellele ideele tuli hetkel samuti Colombias viibiv, pöidlaküüdiga maailma avastav kaasmaalane Carina. Kõigepealt tuli muidu karvased kookospähklid ära lihvida, ning seejärel polnud muud kui loovust rakendada: