5. aprillil ületasime Colombia (Kolumbia) piiri. Kui päris aus olla, siis selle riigiga seoses oli igasugu hirme ja ärevust omajagu rohkem kui seoses ühegi teise Lõuna-Ameerika riigiga – käib siin ju omamoodi kodusõda, millest küll ainult mööda peateid liikudes arugi ei pidavat saama. Seoses lihavõttenädala lähenemisega oli peateid aga turvama pandud küllaltki palju politsenikke ja sõjaväelasi, kuna see on selline aeg, kus inimesed liiguvad riigis rohkem ringi. Ehkki suur reede on alles homme, pandi kõik ametiasutused juba tänasest kinni – siin sügavalt katoliiklikus riigis võetakse usupühasid ikka täie tõsidusega 😉

Igal juhul sai esimesel päeval kohe ära käidud piiriäärses katedraalis (Santuario de las Lajas), mis on tuntud selle poolest, et see on ehitatud kanjonisse, jõe kohale. Et oli pühapäev, oli sinna kohale tulnud rohkelt palverändureid, aga ka niisama turiste. Sinna viivate radade äärsed kaljuseinad olid täis tahvlikesi tänusõnadega neitsi imetegude eest.

Sealt edasi kulges tee vahelduvalt tasasemal ja mägisemal maal – kord sõitsime pilvepiiril, kus on küllaltki rõske ja jahe:

siis jälle mõnesaja meetri kõrgusel, kus valitseb troopiline kuumus. Ühel teepervel otsisime puu vilus kohvrist priimuse ja kateloki välja ning juba mõne aja pärast võisime mekkida makarone lihakonservi ja ketšupiga:

Samal ajal kui Kariina leemekulpi liigutas, tegin mina mõne meetri raadiuses eri mustreid otsides mõned klõpsud:

Need viimased isendid hakkasid silma – meenutavad päevakoeri, ainult kordades suuremad. Umbes minu nimetissõrme jämedused ja 10-15 cm pikkused: