Ecuadori keskosa mägikülamaastikest väsinuna maandusime ööl enne Quitosse jõudmist olude (st pimeduse) sunnil teeäärses motellis. Nagu näiteks Brasiiliaski, on Ecuadoris küllaga selliseid majutuskohti, mis rendivad tube välja ka mõne tunni kaupa. Kohe me aru ei saanud, et oleme taolisse kohta sattunud, sest tavaliselt on neil kõrge müür ümber (et keegi juhuslikult möödudes seal parkivat abikaasa numbrimärgiga autot ära ei tunneks), kuid sellel polnud. Kord sattusime Brasiilas, jällegi olude sunnil, ööbima “Motel Miami’sse” – seal oli ikka nagu kord ja kohus, peegel laes, telekast tuli ainult pornot ning sisse sai lülitada neoonvalgust (igal juhul oli seal ööbimine pisut veider elamus!). Siin aga oli tuba nagu tuba ikka, ainult et öökapil oli preservatiiv ja seinal nupp kirjaga “muusika”. Paraku ei tulnud sealt ei meeleolumuusikat, rumbat ega salsat. Aga õnneks oli ka piisavalt vaikne 😉

Hommikul ajasime tsikli kurjaks ja põrutasime Quitosse, Ecuadori pealinna. Üks järjekordne “suurepärane näide koloniaalarhitektuurist”, “unustamatu vanalinn” – reisijuhid ei ole kiitustega kitsid. No eks ta tegelikult ole tõesti ilus, ja koloniaalarhitektuuri saab seal imetleda nii suurtes kogustes, et silme eest kirju, kuid tänaseks oleme me koloniaallinnu näinud nii piisavalt palju, et mingit ahhaa-emotsiooni enam ei teki. Kui siis ainult mõnede konkreetsete ehitiste puhul, milleks sagedasti on kirikud.

Ma arvan, et on otsustatud, et enam ei lähe me ühtegi linna ainult sellepärast, et need on koloniaalajastuhõngulised või midagi muud sarnast, ehkki reisijuhid ja paljud teised reisijad-matkajad maalivad neist hõrgutava pildi. Lõuna-Ameerikas on neid lihtsalt nii palju. Pealegi tekitavad suured linnad parajalt stressi. Õnneks sattusime seekord küllatki hubasesse hotelli, kena siseõuega, mis oli linnakära eest põgenedes justkui oaas:

Siiski ei tule Quitol puudu atmosfäärist, mis on selline asi, mida on raske sõnadesse panna. See on sotsiaalne ja audiovisuaalne kompott, lõhnade ja maitsete virrvarr. Ehk annab sellest aimu tänaval salvestatud helilõik:

 

[audio:http://yhelteljel.ee/audio/Ecuador-Quito-vanalinn.mp3]

 

Quitost edasi viis meie tee, nagu alati, põhja suunas, ning peagi ületasime ka ekvaatori. Kuna tee kulgeb Quitost põhjas sinka-vonka läbi mägede, oli meil “õnn” ekvaatorit ületada koguni kolm korda. Kusjuures ilma GPS-ita poleks sellest kahel korral arugi saanud, sest ekvaator polnud kuidagi tähistatud. Kolmandal korral loobusime aga võimalusest ühe dollari (jah, Ecuadori ametlik valuuta on USA dollar) eest mingit ekvaatoriposti vaatama minna. Küll alles leitakse, kuidas udupäist turisti lüpsta! Kuuldavasti on Quito külje alla loodud terve teemapark, kus siis saab end ühelt poolt joont teisele poole hüpates lõbustada, ja mida kõike veel! Õnneks oleme koolis saanud geograafia alal piisavalt tugeva aluse, et mitte ekvaatorit üle müstifitseerida ja kellelegi selle olemasolu eest veel peale maksta. Naljaviluks sai siiski “nullkoordinaadi” juures tehtud paar pilti:

Õhtu saabudes panime oma kodinad maha Otavalo lähistel ühes turismitalus, mis paikneb kenadel küngastel, ning piisavalt kõrgel, et jääda pilvede liikumisteele. Ja pilved liiguvad kiiesti – ühel hetkel oled tihedas udus, teisel hetkel on udu läinud nagu tina tuhka.

 

 

Vahepeal jõudis meile ühel mägiteel buss sisse sõita. Sõidab teine otse meie ees, jääb järsult mäkke ronival teel äkitselt seisma. Mina mõtlen, et ilmselt laseb reisijaid maha ja sõidan paremale teepervele, kui äkki hakkab buss tagurpidi mäest alla veerema ja ümber pöörama, nii et paneb meile lõpuks ninaga paugu  ja meie lendame külili  – rattal pole midagi häda, alumiiniumkohvri küljes on vaid küllaga bussi sinist värvi. Hea, et (ise kallakul olles refleksist) kõrvale sõitsin, sest tavaliselt jään taha ootama – viimasel juhul oleks meie tsiklist vist ainult rusud järgi (päris kindlasti bussijuht ei näinud meid taga olevat) ja ehk isegi kas haiglas või päris manalateele saadetud. Niiet seekord läks väga õnnelikult (ptüi-ptüi-ptüi). Bussijuhil oli sellepeale öelda, et kõik teavad, et ta seal tagurdab (kuram, me oleks seda pidanud vist entsüklopeediast enne järgi vaatama, et ta just seal ümber tagurdab? 🙂 )

Õhtupimeduses hakkasid heinamaal mingid putukad (väga sürrealistlikult) häälitsema:

[audio:http://yhelteljel.ee/audio/Ecuador-Otavalo-p6rnikad.mp3]

Sealsamas lendasid “sähvivad” putukad – ööpimeduses näed rohelisi tulukesi vilkumas – nad ei põle pidevalt nagu Eesti jaaniussid, vaid annavad oma “signaali” väga konkreetsete impulssidena – nagu pidev morse kood käiks nende parve sees. Ma ei tea nende putukate liiki öelda, aga igati vahva tuledemäng, mida jälgida. Neid huvitavaid isendeid oleme kohanud ka Brasiilia ja Argentina ööpimeduses. Kahju, et ma ei ole siiani kuidagi saanud neid piisavalt efektiivselt “kaamerasse” püüda, et ka pildilt aru saaks, mis seal toimub.

Kokkuvõtvalt on Ecuador meile igati positiivse mulje jätnud.