Alustasime oma avastusretke ambitsioonika plaaniga – teha Ida-Timorile ring peale. Kuna tegemist on tillukese riigiga, siis võiks küsida, et mis selles plaanis siis nii ambitsioonikat on, kuid ikka on küll. Ise saime sellest muidugi aru alles hiljem.

Üheks suureks küsimärgiks meie teekonnal oli teede seisukord – korralikku kaarti, mis annaks adekvaatse pildi olemasolevatest teedest ja radadest, meil Ida-Timori kohta pole, ning meie hea reisijuht, Lonely Planet nimetab siinsetel teedel kulgemist optimistlikult seikluseks. Lubasime endale, et kui tee peaks muutuma väga kehvaks, siis pöörame otsa ringi, sest Ida-Timor oleks ilmselt viimane koht, kus tahaks tsiklit ära lõhkuda.
Esimese asjana sai teele asudes meile kohe selgeks, et teeviitadega on siin kehvad lood – mingitest tabloodest, kuhu oleksid märgitud asulad ja vahemaad, ei ole siin haisugi. Üks selgematest viitadest, mis jäi meie teele, nägi välja selline:

Teise asjana sai selgeks see, et tanklad sellisena nagu me neid teame, jäid kõik Dilisse, ning et linnast väljas saab kütust osta vaid pudeliga – väljaspool Dilit näib bensiin “kasvavat” puu otsas:

Esimesed mõnikümmend kilomeetrit möödusid vingerdades mööda mäekülgi lookleval teel, millelt avanesid oivalised vaated Ida-Timori rannikut embavale Banda merele.

Teel, muide, polnud umbes 200 kilomeetri ulatuses, mis viisid meid Dilist itta, suurt häda midagi – üldjoontes oli tegemist küllaltki hea teekattega, kuid mis nõudis siiski sajaprotsendilist tähelepanu, sest siin-seal oli tee pealiskate mitme meetri ulatuses minema uhutud, ning kohati ilmusid ootamatutes kohtades teesse korralikud augud:

Liiklemise muutis pingelisemaks ka see, et enamasti oli tee vaid mõni meeter lai. Talitades kohalike liiklejate eeskujul andsime enne pimedasse kurvi sisenemist alati signaali, et vastutulijad taipaksid oma suunavööndisse tagasi tõmbuda (siin on üsna tavaline, et bussid ja veoautod sõidavad keset teed). Tihtipeale puuduvad siin mägiteedel ka igasugused piirded, nii et võib ainult arvata, kui palju on siin teelt väljapõrutajaid. Kibedaks meeldetuletuseks meie kui tsikliinimeste haavatavusest oli üks tee ääres silmatud mälestuspaik hukkunud mootorratturile:

Liiklusest rääkides ei saa jätta mainimata, et nagu kolmandas maailmas ikka, on transpordivahendid siin ülimalt ülekoormatud, st inimesed ripuvad teinekord busside küljes, või istuvad katusel. Väga sage on ka vaatepilt, kus inimesi transporditakse veoauto kastis.

Kuid rääkides positiivsest. Ma arvan, et tee Dilist umbes 200 kilomeetri kaugusel asuvasse Com’i võiks vabalt kuuluda maailma kümne kõige kaunimate vaadetega tee hulka, sest nii vaheldusrikkaid kultuuri- ja loodusmaastikke polnud me silmad juba ammu näinud.
Kuna Ida-Timor on olnud Portugali koloonia, siis leiab siin rohkelt koloniaalstiili näiteid. Enamus koloniaalaja hoonetest on mingil kummalisel põhjusel maha jäetud ning täiesti käest lastud. Enim küsimusi tekitas Ida-Timori suuruselt teise linna, Baucau endine mercado municipal ehk keskturg – selline pärl, ning seisab kasutuseta:

Koos Portugali okupatsiooniga toodi saarele kristlus, ning täna näeb muidu animistliku traditsiooniga riigis rohkelt kirikuid ning katoliiklikke kalmistuid:

Kui olime peatunud, et üht külakirikut pildistada, jooksis meie ümber igast ilmakaarest kokku paarkümmend piimašokolaadikarva säravate silmadega last. Õnneks ei pidanud me kaua mõtlema, kuidas leida nendega ühist keelt – lapsed ise tulid välja geniaalse lahendusega. “Mis on sinu nimi?”, küsis üks tüdruk mu käest portugali keeles (kuigi mu portugali keel on pärast Brasiiliast lahkumist vajunud unustuse hõlma, tundsin selle küsimuse kohe ära, sest oli see ju esimene asi, mida meile portugali keele loengus õpetati). Järgnevad minutid kulusid enesetutvustusteks. Portugali keel on nii meile kui neile võõrkeel, kuid piinliku vaikuse saime selle abil murtud.

Lisaks koloniaal- ja sakraalarhitektuurile on siin-seal teadmata funktsiooniga hoonete varemeid.

Üldiselt on arhitektuur aga väga maalähedane. Linnast väljas elavad inimesed väga lihtsates tingimustes – enamasti loodusmaterjalist onnides, ning ei oska elektrist ilmselt unistadagi. Kes püüab kala, kes kasvatab sigu, kitsi, banaane või veel midagi.

Meie jaoks oli taolisi onne näha elus esimene kord, ning peab ütlema, et see jättis võimsa mulje.
Sugugi mitte vähem avaldasid muljet maastikud – sõites terendasid eemal küll mäed, meri, ning möödusid riisipõllud, palmisalud:

Mitte kordagi ei hakanud sel teel igav. Ja kui juba nö peatee on nii lahe, siis mis ootab meid ees väiksematel teedel?