Ida-Timori põhjarannik ei olnud siiski muud kui sissejuhatus. Igatepidi. Kui Com’ist võtsime suuna lõunasse, hakkas tee seisukord tasapisi halvenema, kuid loodus meie ümber, ning külad, millest läbi sõitsime, muutuma aina lummavamateks.
Algus oli sujuv – rahuldavas korras tee, ning standardselt head vaated:
Mõtlesime, et enam paremaks minna ei saa. Kuni järsku kõik muutus. Ilmselgelt ei olnud me enam peateel, ning ilmselgelt ei olnud me enam kohas, kuhu paljud Ida-Timori niigi vähestest turistidest sageli satuks. Isegi UN-tähisega autod olid kuhugi kadunud. Tõtt-öelda olid kadunud igasugu autod, ning mida kaugemale lõunasse, seda harvemaks jäid ka vastutulevad rollerid (mida muidu näeb igal pool).
See, mis oli kunagi olnud tee, oli nüüd muutumas hakitud ilmega asfaldiks:
ja hakitud ilmega asfalt omakorda jämedaks kruusaks:
ja jäme kruus omakorda suurteks, lahtisteks kivilahmakateks:
Sõita oli raske ning tsikkel viskles hullupööra. Olime unustanud oma lubaduse kehvade teeolude ilmnemisel otsa ringi pöörata. See maa on nii ilus ja nii helge… süda ju lõhkeks, kui seiklus jääks pooleli!
Ühel hetkel seisime punktis, kus tee lihtsalt lõpes, sest meie ees oli lai jõesäng ning selle põhjas kiirevooluline jõgi. Suure pingutusega oleksime sealt läbigi saanud, kuid teisel pool jõge ei paistnud teest jälgegi olevat. Mida teha? Ots ikkagi ringi pöörata ning sama rada pidi tagasi tuterdada? Meenus, et Lonely Planetis oli toodud UN-i telefoninumber, kust peaks saama infot teeolude kohta. Mobiililevi selles kauges punktis loomulikult pole, kuid meil on ju satelliittelefon (suur tänu AA-SAT’ile, kes meile aasta jagu soodushinnaga kõneaega pakkus!). UN-ile helistades saime teada, et see teelõik, kus asume, on küll raskeski läbitav, kuid mingeid põhimõttelisi takistusi ei pidavat olema – tähendab, et pidime vaid leidma õige raja, mis meid ikkagi üle jõe viiks. Ilma selle teadmiseta oleks me ilmselt vägagi kahetiste tunnetega lihtsalt loobunud. Pärast seda, kui olime pisut mööda veelgi väiksemaid kõrvalradu tiirutanud, olimegi varsti sillal, ning meie teekond läbi raskete olude sai jätkuda.
Ühe riisipõllu ääres pildi tegemiseks peatudes nägime hiiglaslikku (umbes kolme Eesti metsmesilase suurust), musta värvi mesilast. Tükk aega kulus tema pildilesaamiseks, kuid siin ta on:
Peale meie sel teel liiklejaid ei olnud. Kuid ometi ei olnud me üksi. Inimasustus oli meie ümber väikeste külade näol jätkuvalt olemas.
lmselgelt on väikeseid külasid ühendav tee nii viletsas seisus ja seda sõidavad nii vähesed sõidukid, et paljud külaelanikud tormavad juba ainuüksi mootorimürinat kuuldes akendele ja ustele. Meile pole vist mitte kusagil nii palju lehvitatud ja naeratatud kui siin – ja mis siis muud, kui lehvitame ja naeratame vastu. Inimesed (ja eriti lapsed) tunduvad siin kuidagi eriti ekspressiivsed – pole nii palju ettevaatlikkust ja kammitsetust kui mujal. Nii, kui kusagil peatume, tullakse uudistama. Mis sest, et oleme võõrad, ja mis sest, et ei mõista nende keelt. Kuidagi saame suheldud ikka. Meestel on hea meel, kui nendest pilti tehakse (mõni lausa nõuab, et teda pildistaksime), samas kui naised on umbusklikud.
Põhjarannikult lõunarannikule on linnulennult vaid mõnikümmend kilomeetrit, kuid selle vahemaa läbimine võtab mitmeid tunde. Kurnatutena jõudsime Timori mere äärde:
Sealt edasi pidime pöörama sisemaale, sest vastavalt UN-ilt saadud infole on läänesuunal üks sild puudu – seega ei olegi hetkel võimalik riigile ringi peale teha. Kuid me olime paraja doosi positiivseid emotsioone juba kätte saanud, ning tsikkel oli pidanud nende nimel juba niigi palju üle elama, nii et pööramine põhja suunas ei mõjunudki väga rusuvalt. Tee tagasi põhjarannikule kulges mägede vahelt ning oli sestap meeldivalt jahe. Ja loomulikult rikastatud loodusliku iluga:
Vot see juba on midagi!!!
Ikkagi leidub veel Maal turismist puhast ja puutumata piirkondi ning rikkumata inimesi. Võttis seest kohe õõnsaks selle sissekande lugemine!
Vau! Kui esootiline ja ilus. Nii ehe!
Lähen nüüd õue lund rookima ja lumememme tegema, mõtted ikka ida timoris.
Kuidas seal ööbimise ja toiduga lood? Puu otsas kasvav kütus on järgi proovitud?
Väga lahe!! Ootan iga päev põnevusega teie uusi sissekandeid. 😀 Võiks mõne video ka vahepeal teha oma kommentaaridega. Kuid teil vist seal nii põnev, et aega pole. Kuidas te internetti sel saate? Edu teile sel kaugel maal!
Väga vahvad reisipäevik teil. Kui enne kulutasid refresh-nuppu umbes kolm korda päevas (kas on juba uusi lugusid?), siis alates ida-timorist on see mitmekordistunud 🙂 Vägev loodus! Ja too must mesilane on väga väga sürr..
Fantastiline, Eestimaa sügava sügise kõrval!
Jätkuvat edu maailma avastamisel!
Väga põnevad vaated. Uskumatu kuidas te seal sellist kodulehte suudate teha!!
Kas kogu oma tehnikat laete mootorattalt?
Ise imestan piltidedelt, et Nolani kiivreid kunagi lahtisena ei näe peas? Ise ma teen ta alati lahti kui peatun.Kuidas te sellise tolmu sees neid üldse pesete ja hooldate?Kas uduvisiir on ka sees-minul se kraapis 1 hooajaga(Teie mõistes 4 nädalaga:) ) ikka klaasi kehvaks-ja mina pesen sooja vee+seebiga teda peale iga sõitu kodus teda…
Kuidas reis kehakaalule ja lihastele on mõjunud?
Üldiselt sõidame kogu aeg, kiivri lõug kinni. Kui õhku tahame, teeme lihtsalt visiiri lahti. Viimasel ajal on mul küll tekkinud see halb komme, et sõidan lahtise lõuaga (väljas on kogu aeg üle +30C rauas), aga eks Kariina tuletab jälle meelde, et kinni panna. Tihti kuuled jutte teistelt motomeestelt, kuidas kõik esihambad välja ja lõualuu puruks on kukutud, sest lihtsalt sõidetakse avatava kiivriga, lõuaosa lahti.
Aga kiivrijutu juurde tagasi tulles – jah, uduvisiiriga just nii ongi – kriibib ennast vastu visiiri kriimuliseks, sest kogu tolm läheb kahe visiiri vahele – sain sellest liiga kiiresti aru, sest pool minu Eesti sõitude kilometraažist tuleb kruusateedelt, kus tolmu küllaga. Minu arvates on see PinLock uduvisiiri süsteem (mida kahjuks kasutavad ka teised tootjad peale Nolani) üks kõige suuremaid läbikukumisi üldse. Patent tuleks disainerilt käest ära korjata ja lasta tal asja üle uuesti mõelda 🙂
Pärast seda oleme FogCity kleebitavat uduvisiiri kasutanud. See ei hõõru välist visiiri ehk teisisõnu kestab välise visiiri eluea ja saab ka ise polariseeruvat versiooni osta (muudab värvi vastavalt valguse tugevusele, ehk “automaatsed” päikeseprillid kõigele lisaks) – vot see lihtne ja pommikindel kleebitav “süsteem” on peaga mõtleva inseneri poolt tehtud 🙂 . Kui FogCity ostad, siis sisevisiir pese väga ettevaatlikult seespoolt tolmust puhtaks (uduvastane pinnatöötlus on maru õrnuke ja kriimud on sinna lihtsad tulema). Mina lihtsalt loputan veega, siis rohkelt niisutatud lapiga korra üle ja lasen kuivada.
Tehnikat (v.a. sülearvuti) laeme tsiklil.
Ida-Timoris saime internetti pealinnas Dilis – ja seda postitust tegime seal umbes 5 tundi (internet on aeglane).
“Puu otsas kasvavat” bensiini pole veel proovinud, sest pole vajadust olnud – Ida-Timor on ka piisavalt väike, et ühe paagitäiega jõuab päris kaugele. Dilist ja ühest maakonnakeskusest, Viquequest, saime tavalist lisanditeta bensiini (89 või 91 oktaaniga parimal juhul). Klapid klõbisevad kõval kiirendamisel nii mis hirmus, aga praktika on näidanud, et see õhkjahutusega robustne traktor-boksermootor sööb absoluutselt kõike, mis talle antakse. Iraanis sai ka alla 80-se oktaaniarvuga lisanditega bensiiniga sõidetud.
Kehakaaluga on nii: mina olen umbes 2-3kg kanti juurde, Kariina samapalju alla võtnud. Nii et kõik on tasakaalus ja raskuskese on amordi rõõmuks ettepoole nihkunud 😉
Sellisel juhul on video nõudmine tõesti liiast. 😀 Tänud hea vastuse eest!