Ida-Timor, tõeline kompvek, jäi seljataha. Ehk oleks võinud seal kauemgi olla, ning ehk oleks võinud veel teisigi ekstreemradasid proovida (ja ehk tsikligi ära lõhkuda), kuid pole kindel, et sel juhul oleks me mälestused sellest maast nii magusad. Varem lahkuda on varem, nii jääb tahtmine tagasi minna.

Timori saare lääneosa, mis kuulub Indoneesiale, meile nii võimast muljet ei avaldanud. Võib-olla on asi ka selles, et oleme Ida-Timorisse veel nii ära armunud, et ei oska teiste võlusid tähele panna, kuid tegelikult paljastab objektiivne vaatlus, et saare ida- ja lääneosa ongi erinevad – nii looduse kui kultuuri poolest. Kui idaosas on palju rohelust, siis idaosa meenutab kohati Austraalias tuhandete kilomeetrite vältel nähtud kuivetunud maastikku. Puud on küll kõrgemad, kuid värvitoonid on puhta samad, nii et isegi pildistama ei kutsu.

Olles ületanud piiri ning saabunud Indoneesiasse, täheldasime esimese asjana kõrgemat arengutaset. Tee oli kohe paremas korras ning ehituskultuurgi oli teist masti. Kuigi palmilehtedest katusega hütte leidus siingi, oli valdav osa hoonetest tavalised telliskivist laotud seintega “karbid”. Ainus, mis lisab eksootikat, on aasiapärane kaos, mis valitseb sealses asustuses – iga hoone on isemoodi ning üldmulje on räpane.
Ka liiklus on pöörane – igaüks sõidab nii kuis tahab – kiiresti, aeglaselt, vastassuunavööndis… Kõige hullem on see, kui mägiteel tuleb keegi sulle kurvis otse vastu, ja kurve on siin oi-kui-palju. Peatutakse enamasti seal, kus pähe tuleb – enamasti keset sõidurada, sest teepeenar on olematu, nii et teised vaadaku ise, kuidas mööda saavad. Ühesõnaga hea, et me Darwinis piduriklotsid ära vahetasime, sest muidu oleksime puhta plindris.
Inimesed on ka kuidagi teistmoodi. Meile ei lehvitata enam nii sageli, kuid niipea, kui peatume, tullakse tsiklit katsuma ning ollakse lausa pealetükkivad. Peatudes Timori suurima linna, Kupangi ühes hotellis, avastasime hommikul karja kohalikke noorukeid end meie tsikli selga ronimisega lõbustamas. Hiljem passis kogu seltskond (kümmekond tegelast) seda, kuidas me asju pakkisime ning minema sõitsime. Ma ei tea, kas viga on meie kui põhjamaalaste individualismis, kuid see tekitab ahistatuse tunnet. Aga mis sa selle tundega ikka peale hakkad, kui oled ise võõrale maale tulnud. Tuleb adapteeruda.
Muide, ehkki Indoneesia on koduks maailma suurimale moslemite kogukonnale, valitseb Timori saarel siiski katoliiklus. Pühapäeval Kupangis ärgates kuulsime lähedalasuvasse kirikusse kogunenud inimesi laulmas:

[audio:http://yhelteljel.ee/audio/Kupangi_teenistus.mp3]

Kupangist algas meie esimene ja ühtlasi ka kõige pikem, 12-tunnine praamisõit Indoneesia saarte vahel. Peab ütlema, et tegemist oli tõelise elamusega. Võtsime piletid nö säästuklassi. Praamile jõudes selgus, et säästuklass koosneb sellistest madala seljatoega plastmassistmetest nagu meil kunagi trammides olid (äriklass koosnes maha laotatud madratsitest) ning mis ei ole magamiseks (praam sõidab öösel) just kõige mugavamad.

Mõtlesime, et ootame autotekil tsikli juures, kuni praam liikuma hakkab ja sagimine lõpeb, ning siis otsime koha, kuhu ennast maha panna. Vaevalt jõudsime seda mõelda, kui täheldasime, et inimesed hakkavad end juba autotekile sisse seadma – laotavad matte maha ning tunnevad end igati koduselt. Enne kui hilja (st kui kogu põrandaruum, autode vahel ning veokite all on hõivatud), asutasime endidki maha, üks ühele, teine teisele poole tsiklit.

Tingel-tangel käis veel tükk aega – inimesed otsisid kohti, kuhu ennast sisse pressida, müüjad käisid pakkumas küll õunu, küll mune. Lõpuks sai praam liikuma.
Kuid sellega tsirkus ei lõppenud. Autotekil olid ju peale inimeste, autode ja muu kraami veel hobused, tibud ja sead.

Ja oh, õnnetust, üks siga pääses mööda tekki jooksma. Mosleminaised kiljusid nii mis hirmus – on ju siga räpane loom! Lõpuks saadi siga ikka kätte ja pärast seda võis juba rahulikumalt hingata.

Magada muidugi eriti ei saanud, kuid mis sellest. Hommikuvalguses jõudis praam õnnelikult Florese saarele, Larantuka sadamasse.