Oleme eri põhjustel Penangi nüüd mõneks ajaks pidama jäänud ning püüdnud end kohaliku eluga natuke kurssi viia – käinud ringi, jälginud kohalike tegemisi, maitsnud vähem ja rohkem kummalisi toite. Ühel päeval võtsime ette ka sõidu linnast välja, et tunda, mis õhku ka koloniaalkeskkonnast väljaspool hingatakse. Ühesõnaga, on kogunenud ports pilte.

Ehkki oleme siin olnud juba päris pikalt, köidavad meid ikka veel eri ajastutest pärit hooned. Modernse arhitektuuri koha pealt tundub Georgetowni keskus küllaltki vaene, st väga palju uut siia, 2008. aastal UNESCO maailmapärandi nimekirja kantud linna – või vähemalt südalinna – ehitatud pole, ja eks see ole õige ka. See tähendab, et vanemast ajast pärit hooned on kõik kenasti alles ja valdavas osas ka aktiivses kasutuses – mitte ei ole jäetud saatuse hooleks. See ei ole kindlasti sedatüüpi koloniaallinn, kus kõik majad oleksid ühte nägu, vaid kui vähegi süveneda, leiab siin mõndagi huvitavat ja äraütlemata atmosfäärilist. Elu- ja ärihoonete vahele jääb hulganisti eri usundite pühakodasid, mis muudavad üldpildi veelgi kirjumaks. Rääkimata eri rassidest, kes siin kõik koos on)

Eraldi äramainimist väärib minu arvates Hiina juurtega elanike elukeskkond, mis paistab väga au sees hoidvat kogukonnatunnet. Näiteks on Georgetownis mitmeid nö klannimaju (clan house), mis toimivad samast piirkonnast pärit sisserännanute pühakoja ja kogunemispaigana ning vajadusel ka tugiorganisatsioonina. Või klannikaide (clan jetty) nime all tuntud kogukonnad, kus majad on ehitatud sajakonna meetri pikkuste paadisildade äärde, vee kohale.

Georgetownist väljas, Penangi saare põhjarannikul asub nii kohalike kui välisturistide hulgas populaarne Batu Ferringhi rand, mis on hotelle ning igavaid kõrghooneid nii tihedalt täis ehitatud, et sel puudub igasugune õige rannakuurorti hõng. Ainus asi, mis lisab veidi atmosfääri, on merekaldale ehitatud, 1500 inimest mahutav mošee. Päikeselisel päeval löövad selle valged seinad kaunilt helendama. Malaisiale tuleb selles mõttes au anda, et võrreldes Indoneesia mošeedega on siin vormile ja ilule oluliselt rohkem rõhku pandud, nii et üldmulje on kohe võimsam ja pidulikum. Kuid samas, eks ilumeel ole inimestel erinev.

Batu Ferringhist veidi lääne pool asub üks liblikafarm. Tegelikult on seal peale vabalt ringi lendavate liblikate (kes on kahtlemata väga kaunid ja graatsilised olendid) igasugu muid tegelasi, alates madudest ja kilpkonnadest ning lõpetades põrnikate ja skorpionidega, nii et kes arvab, et talle igasugune tilu-lilu peale ei lähe, leiab sealt midagi enda jaoks midagi ikka.

Üks multikat meetnutav video liblikatest:

Kuid nüüd inimestest ja traditsioonidest Penangis. Üks loomulikumatest viisidest mingi kultuuriga tutvumiseks on minu arvates kohalike toitude proovimine. Penang on selles mõttes ülimalt tänuväärne paik (peetakse teda ju mõnes mõttes isegi Malaisia kulinaariapealinnaks), et toiduvalik on eri kultuuride kooseksisteerimise tõttu väga lai. On toite, mis on just sellised, nagu päritolumaal, ja on toite, mis on tekkinud segunemise tulemusel ning spetsiifilised ainult Penangile.

Näiteks on Hiinast siia jõudnud suhkru, maapähklite ja kookoshelvestega täidetud riisijahust pannkoogid ehk kuih tayap. Et kasutatakse riisijahu, on pannkoogitaigen peaaegu lumivalge. Huvitav on siin see, et isegi pannkookide valmistamiseks kasutatakse wok-panni, nii et pannkoogid saavad kausikujulised.

Üheks kohalike hiinlaste magustoiduks on aga nyonya kuih ehk riisijahust aurutatud koogikesed, millele eri maitse ja värvi andmiseks kasutatakse eri suhkruid, puuvilju ja isegi palmiviina. Käisime isegi nende valmistamist vaatamas.

Indiast on pärit apom telur’i retsept, milles riisijahust pannkoogi otsa lüüakse küpsemise ajal üks muna ning mille juurde serveeritakse karrikastet. Kuna muna on iseenesest juba väga toitaineterikas, siis on see päris hea hommikusöök. Loomulikult käib selle juurde ka klaasike magusat teed piimaga.

Veel üheks indiapäraseks kõhutäiteks on saialaadne roti. Meie lemmikuks on roti banaanitäidisega, kuid seda võib tellida ka juustu, sardiinide ja jumal teab millega. Kuna roog on pärit Indiast, siis käib selle juurde jällegi karrikaste.

Kohalikuks staarmagustoiduks on Penangis ais kacang, mille koostis on küllaltki veider (purustatud jää, tarretisekuubikud, maapähklid, konservmais, jäätis, aurustatud piim ja suhkrusiirup), kuid maitsel pole iseenesest viga. Fänni minust ei saanud, kuna kas see või miski muu, mida ma samal päeval sõin, tagas kahepäevase ägeda kõhulahtisuse.

Kookospiima joomine on üks odavamaid viise toidu allaloputamiseks – suur kookos maksab 3 ringgitit ehk umbes 10 krooni. Umbes poole sellest maksab väike kotike värskelt valmistatud mahlaga, mida on siin igasugust – alates klassikalisest apelsinimahlast ning lõpetades näiteks draakoniviljamahlaga (all pildil).

Kokkuvõtteks võiks öelda, et Penang on järjekordselt üks hea koht “tsiviliseeritud” turistidele eri kultuuridega tutvumiseks – kus ei ole lehmasid mööda tänavaid uitamas ning kus solgihais on pigem haruldane, samas kui kultuuri on oi-kui-palju.