Tsikli saatmine Indoneesiast Malaisiasse ei kulgenud ootamatute arenguteta. Kui me vastavalt kokkuleppele 2. jaanuaril Belawani saabusime, et tsikkel üle anda, olid transpordifirma uksed suletud ning kohalikud teadsid arvata, et ega enne 4. jaanuari midagi toimuma ei hakka – pühad ju. Olime jälle pisut nõutud ning meisse sigines juba paras annus skeptitsismi enne viisade aegumist 5. jaanuaril Indoneesiast ärasaamise suhtes, kuid polnud ka midagi teha. Veeresime siis läbi liikluskaose sama targalt Medani tagasi, et kahe päeva möödudes uuele katsele minna.

See läks siiski õnneks, ning enne kui arugi saime, olime oma tsiklist lahti saanud ning tuiasime juba oma pampudega (mida me ei julgenud vabalt tsikli peale jätta) mööda lehkavat Belawani, et leida hotell, sest järgmine kiirlaev Malaisiasse pidi minema järgmisel hommikul. Oli palav, raske, ärev ja nukker tunne. Tsikli transpordiga on alati nii, et algul muretsed selle pärast, kuidas temast “lahti saada”, st kuidas ta lennukile või laevale organiseerida. Kui see etapp on möödas, muretsed veel rohkem, sest kes teab, kuidas teda koheldakse ning kas üldse näed teda veel. Meie jaoks oli see viies ning ühtlasi eelviimane kord selle matka raames tsikliga hüvasti jätta.
Järgmisel päeval, kui meil sai täis täpselt kaks kuud Indoneesias, asutasime end siis Penangi, Malaisiasse minevale kiirlaevale, mis enesestmõistetavalt väljus kaks tundi ettenähtust hiljem. Esimest korda Sumatral viibimise aja jooksul nägime korraga tosinkonda valget turisti, ning aitasime hädast välja kaks ameeriklast, kellel polnud sadamamaksu tasumiseks piisavalt kohalikku raha, ning ühe inglase, kes oli kogemata kombel Indoneesiasse liiga kauaks pidama jäänud ning pidi tasuma 200 000 ruupiat iga üleoldud päeva eest. Ausa inimesena kompenseeris ta meie abi Malaisia ringgitites.

Pärast viie tunni jagu lainetel hüplemist hakkasime lõpuks pärale jõudma. Loojuv päike ja mitmekihilised pilved mängisid võimsat valgusmängu, justkui püüdes meid kui esmakordselt tulijaid kohe jalust rabada.

Mis meid aga Penangi (tegelikult Georgetowni, kuid kohalikus kõnepruugis Penangi, mis on saare nimi) kohale jõudes tõeliselt üllatas, oli linna puhtus ning kord (ristmikel on isegi sildid tänavanimedega!). Oli kohe tunda, et siin on olnud mängus eurooplaste käsi. On ju Penang olnud pikaajaliselt okupeeritud nii portugallaste, hollandlaste kui brittide poolt – seda ajastut meenutavad rohked koloniaalstiilis hooned. Samas on Penang oma hea strateegilise asukohaga Melaka väinas, mida läbivad tuhanded kaubalaevad, ligi tõmmanud sisserändajaid ka mujalt – peaasjalikult Hiinast ja Indiast, ning nii on Penangist saanud tõeliselt multikultuurne piirkond. Samas, ehkki linn on täis kirikuid, hindude, budistide ja taoistide templeid, on valdav osa elanikkonnast siiski moslemid.

Kui Penangi majandust domineerib tööstus, siis teisel kohal on turism. Seda on üsna hästi näha, sest turismi infrastruktuur on lihtsalt niivõrd hästi arenenud – huviväärsused on hästi hooldatud, tähistatud ning info nende kohta on mitmete hästikoostatud voldikute näol lihtsasti kättesaadav. Muudkui käi ja vaata. Üheks Briti-aegseks tõmbenumbriks on mere ääres asuv Fort Cornwallis ehk Cornwallise kindlus, mille lasi 18. sajandil ehitada Georgetowni asutanud kapten Francis Light. Mõned kahurid näevad välja üpriski muljetavaldavad, kuid üheski lahingus kindlus osalenud pole. Ja kui päris aus olla, siis näeb kindlus ise väga tagasihoidlik välja.

Mõned turistikohad läbi käidud, asusime praamile, mis viib Penangi saarelt kümne minutiga Butterworthi linna, ehk sinna, kus on kaubasadam ja kust pidime oma pantvangistatud Gessu kätte saama. Maismaal asuv Butterworth pannakse saarel asuva Georgetowniga sageli logistilises mõttes ühte patta, kuid tegemist on ikka hoopis teise linnaga, kus kõrguvad koledad Lasnamäe-stiilis elumajad, hiiglaslikud naftatsisternid ja üksteise otsa virna laotud laevakonteinerid. Samas läbib seda mitte-nii-turistlikku virvarri Malaisia tähtsaim maismaatranspordi tuiksoon – uhkete viaduktidega kiirtee.

Pärast lunaraha maksmist “pantvangistajatele” ehk järjekordsele kaubaagendile võisime suunduda lattu, kus tuli välja, et samalt laevalt, kus peaks ka meie Gessu olema, alles laaditakse kaupa maha. Nii me siis tõttasime ise laeva juurde, mis osutus vanaks puust kaubalaevakeseks, mis oli täis puuvilju ja kapsaid. Ronisin ise laevale, et Gessut inspekteerida ja tuli välja, et ta, vaeseke, oli otse tekile jäetud, nii et lausa soolakiht oli peale tekkinud. Huvitav, mida meie Gessu küll sellise laevaga sõites mõtles? “Head tegelased, panid mind mingi aeglase parsa laeva peale kapsaste vahele ja ise mõnulevad mugava ja kiire tiiburi peal(?)” Minu nördinud näost tegid töömehed vist järelduse, et peaks tsikli ilma pikemalt viivitamata mulle kätte andma – nii saidki talle köied külge, olgugi, et kulunud köite abil kraanaga tõstmine oli kõrvalt vaadates päris kõhedusttekitav. Mina loomulikult hõikasin kraanamehele, et “please, slow-slow”! Nii “maanduski” Gessu esimest korda oma elus õhk-pehme puudutusega Malaisa pinnale. Mõni hetk hiljem sai tollis impordidokument ehk Carnet tembeldatud ja sõit tagasi Penangi läbi tiheda vihmasaju võis alata… Olgem siiski positiivsed – oleme ju nüüd ametlikult Malaisias, Gessu saabus kõigele vaatamata siiski ühes tükis ja homseks lubasime talle korralikult välja teenitud pesu!