Eks seda võiski arvata, et jõulude ajal jääb elu justkui seisma ning ükski kaubalaev Malaisiasse ei lähe – mis sest, et moslemite jaoks tähendavad jõulud sama palju (või õigemini, vähe) kui kristlaste jaoks ramadan. Ettekäändeks, et uksed kinni panna ja mitte enne nädalat aega lahti teha, käib see ikka. Nii et kui muidu seilab laev meile vajalikul liinil kaks korda nädalas, siis mõni päev enne jõululaupäeva pakuti transpordifirmast lähimaks kuupäevaks 3. jaanuari, mis jättis meile parajakstegemiseks hea hulga aega. Kuid siiski mitte nii suure hulga, et jõuaks ära käia Sumatra põhjatipus asuvas, tsunaami poolt laastatud Banda Acehis ja kuuldavasti paradiisilaadsel Weh’i saarel. Olime sellisele arusaamisele jõudes parajalt löödud, ja seni kui üritasime transpordifirma ukseesisel otsustada, mida me nii suure süllekukkunud ajahulgaga teeme, jõudis hakata vihmagi sadama.

Ei tea, kas nägime välja väga troostitud ning üle tänava asunud äri pidaval perel hakkas meist kahju, et ühtäkki pisteti meile kummalegi pihku ühed kokakoolad ning ulatati banaanilehte mässitud toidupakk. Raha keelduti vastu võtmast. Nii me seal siis nosisime ja imestasime elu keerdkäikude üle – ometi oleme meie ju need “jäsemetega pangaautomaadid”, keda kõik lüpsta peaks tahtma, ja nüüd teevad kohalikud meile välja. No eks neile pakkus see ka omajagu meelelahutust ning kui me lõpetuseks ütlesime veel toidu kohta (õigustatult) paar kiidusõna, siis oli elevust oi, kui palju.

Vihma aga muudkui kallas, ning meiega ühe katuse alla oli kogunenud juba paras hulk uudishimulikke, nende hulgas kohaliku tähtsusega perioodikaväljaande “Koran Radar” ajakirjanik. Nüüd jääb ainult loota, et meie tsikli ärasaatmisele 3. jaanuaril terve Belawani küla (just sealt kõik kaubalaevad stardivad) ei kogune!

Selleks, et olukorda seedida, otsisime endale Medanis hotelli ning võtsime vastavalt lubadusele ühendust paar nädalat tagasi Padangis kohatud Medani ärimehega. Meie kohtumine oli selles mõttes kummaline, et Hiina juurtega Kantony võttis meil nö nööbist kinni Padangis ühe hotelli ees, just siis kui valmistusime sealt lahkuma, kuna hinnatase tundus meie jaoks kõrge. Ütles, et jäägu me aga sellesse hotelli, ning et ta maksab meie toa eest. Otsustasimegi jääda, kuid siiski ise maksta, ent kui olime jõudnud tuppa kolida ning läksime, raha käes, vastuvõttu, öeldi meile, et toa eest on juba makstud. Kahtlused närisid muidugi hinge – miks peaks keegi nii kangesti tahtma, et me jääks konkreetsesse hotelli, et on valmis kohalike standardite järgi küllaltki krõbeda hinnaga hotellitoa kinni maksma? Hiljem temaga juttu ajades võisime veenduda, et mingeid kahtlasi motiive tal ei ole. Olime väga tänulikud ning lubasime Medani jõudes ühendust võtta.

Nii me siis talitasimegi, ning tulemuseks oli see, et jõuluõhtu veetsime koos tema abikaasa, tütre ja sõbraga vabaõhurestoranis, kus meile söödeti igasugu hõrgutisi, sealhulgas krabi. Meie jaoks oli krabi süüa esimene kord, ning ausalt töelda tumestas kogu elamust sügav kaastunne selle vaese olendi suhtes, nii et ei teagi, kas järgmine kord olekski meist agaraid tellijaid.

Nagu karta oligi, oli Kantony veendunud, et nädal aega Medanis aega veeta on ilmselgelt palju, ning soovitas meil välja mõelda mingi alternatiiv. Kuna, nagu öeldud, nii lühikese aja olemasolul ei ole mõtet Acehisse punnitada, siis otsustasime siinsamas Medani külje all asuva Berastagi kasuks – see vähemalt väiksem, rahulikum koht.

Mitte, et Berastagi ise mingi eriline huviväärsus oleks – suuremaks tõmbenumbriks on lähedalasuvad vulkaanid, mille otsa ronimine võib kuival aastaajal olla vinge elamus, kuid mis pilvedesse mähituna eriti ei ahvatle. Nii oleme juba mitmel päeval pannud äratuse kella kuueks hommikul, et ilusa ilma korral võtta ette retk 2212 meetri kõrguse Sibayaki otsa, kuid tulutult – vihmaperioodi kõrgaeg tähendab seda, et taevas on enamasti pilves ning iga hetk võib sadama hakata.

Niisiis oleme peaasjalikult tegelenud mitte millegi tegemisega, st lihtsalt ringi hulkunud – käinud turul ja niisama elu-olu kaemas. Turulkäigud on selles mõttes olnud produktiivsed, et sageli oleme sealt tagasi tulnud meie jaoks veel tundmatu kaubaga. Näiteks ühel korral leidsid tee meie ostukotti järgmised isendid:

Väga ahvatlevad tundusid need kummalised vaarikakujulised maasikamaitselised marjad, mis, nagu välja tuli, ei ole siiski ei nii magusad kui maasikad ega nii aromaatsed kui vaarikad. Lihtsalt huvi pärast ostsime prooviks lilla, kurki meenutava aedvilja, mis on küllaltki maitsetu.

Ainsana oli meile enam-vähem teada marquisa asam manis ehk otsetõlkes magushapu passionivili. Kollase koorega passionivilja olime juba varem söönud (näiteks Colombias on see populaarne), kuid see on lillakaspruuni koore ja üpris tugevamaitselise, seemnelise sisuga. Täitsa maitsev.

Heaks avastuseks osutus tumepruuni koorega mangosteen. Koor on sel päris paks ja roosakates toonides, sisemuse moodustavad aga valged viljalihasektorid (millest ühes on suur seeme). Hea kujutlusvõime korral meenutab maitselt veidi rabarberit, aga on mahedam ja äratuntavalt magus.

Nagu siinkandis ikka, on turg selline koht, kust ei saa lahkuda elamusteta. Mööda porist teed turu poole vantsides põhjustab esimese tajušoki meile võimas solgihais, millesarnast ei ole me vist veel kusagil tundnud. Maas vedelevad sse tallatud mädanenud apelsinikoored ja tont teab mis kõik veel, kuid edasi-tagasi voorivaid turulisi see ei häiri. Ju see on nii olnud aegade algusest peale.

“Kala- ja lihaosakonnas” ehmatavad meid puuris kaklema läinud kanad ning ämbripõhjas hinge vaakuvad kalad. Seejärel oleme tunnistajaks sellele, kuidas lõpnud kanu töödeldakse ning kuidas isegi nende pead ja jalad müügiks lähevad.

Heakene küll, peale võikuste on turul näha muudki.

Berastagi ja selle ümbrus, Karo kõrgustik, on koduks veel ühele Bataki hõimule – kui Toba järve piirkonnas elavad Toba batakid, siis siin elavad Karo batakid. Nende arhitektuuris on kaardus pullisarvekatustest küll saanud üsnagi sirgjoonelised katused, mida sageli ehivad pullipeaskulptuurid. Berastagis on Bataki mõjutustega hooneid omajagu, kuid autentsema pildi saamiseks käisime ära lähedalasuvas Lingga külas, kus nii mõnigi “moodsamate” hoonete seas olev traditsiooniline tare oli endale juba sambla selga kasvatanud.

Nagu Toba järve ümbruses, nii on ka siin kirikute kujundusse edukalt inkorporeeritud Bataki aritektuurielemente – eelkõige muidugi kolmnurkseid katuseid, kuid mõnel juhul on mindud ka kaugemale, näiteks ehivad Berastagi ühe imposantsema kiriku katust pullide asemel inglid!

Midagi eriti ilusat ja toredat siin, Berastagis, pole, kuid ehk on see siiski parem kui suur, tegus ja lärmakas Medan. Siin jätsime hüvasti möödunud aastaga:

Soovime kõigile kordaminekuid 2010. aastal!