Pärast seitset tundi internetikohvikus kükitamist*, lubage esitleda:
Lõigukesi Samosiri saarelt Toba järvel:
Ja “jalutuskäiku” Bukit Lawangi džunglisse:
*üleslaadimiskiirus on siin väga nutune.
Pärast seitset tundi internetikohvikus kükitamist*, lubage esitleda:
Lõigukesi Samosiri saarelt Toba järvel:
Ja “jalutuskäiku” Bukit Lawangi džunglisse:
*üleslaadimiskiirus on siin väga nutune.
“Ma tahan maha tulla…!” 😀
Tere!
Sõidu video algmulje tegi silme eest üsna kirjuks. Tegelikult teil vast nii hull polegi, sest peagi meenusid mõned sarnased hilissügisesed Eesti metsavahe teed:D.
Külma närvi ja edu.
Teile on seitse tundi pikk aeg, aga meie ootame teie postitusi vahest kuni nädal aega (tahaks ju koguaeg laivis teiega seal olla). Need teie postitused annavad meile siin külmas ja üksluises Eestis super energiat ja positiivsust.
Häid pühi Teile.
Kaanid on üsna ebameeldivad jah, mäletan neid isegi Malaisiast. Nende vastu pidi aitama kui sigaretituhaga jalad kokku määrida, teadsid kohalikud rääkida.
Olete varustust vähendanud selle suure musta koti näol, mis oli ennem taga pakikal?
Kas Indoneesia teed on kokkuvõteks paremad kui Austraalias? Ja pean märkima, et ilmselt olete veetnud Indoneesias siiani kõige emotsionaalsema osa reisist. Mina arvan nii.
Orangutangid tunduvad küll väga aruka ja teadva pilguga tegelased
ja see nonii-nonii-nonii koht on naljakas 😀 Kariinal, kes vist navigaator, oli vastus õnneks kohe varrukast võtta, ma ei tea ainult mille järgi kuskil Sumatra dzhunglis otsustada kas vasakule või paremale 😀
Kas teil O-jalad pole juba tekkinud nagu vanades ameerika kauboi filmides?
🙂
Päris huvitavad teelõigud on seal 🙂
Jõudu!
NZ-le: Aimasime, et see repliik ei saa jätta märkamata, ja et küllap keegi sellele tähelepanu juhib 🙂 Korra käis peast läbi mõte, et lõikaks selle videost hoopis välja – et muidu jääb minust mulje kui jänespüksist – kuid see annab tagaistuja reaalsust nii hästi edasi. Ise “roolis” olles ei tunneta tegelikult, mis imevigureid tsikli tagaosa läbi muda ja lahtise kruusa sõites teeb, mis aga pära peal istudes küllaltki ärevaks teevad. Nii et selle asemel, et rasketes oludes vänderdava või hüpleva ratta seljas väriseda, või veel hullem – pikali käia, on lihtsam maha tulla ja need paarkümmend meetrit kõndida (kuigi kui päris aus olla, piisab selliste juhtumite üleslugemiseks meie ümbermaailmaekspeditsioonil kahe käe sõrmedest). Juhil ka kergem. Vot selline kõva motomutt olen 😉
Timole: Suur osa Bukit Lawangi džunglis elavatest orangutanidest on poolmetsikud, st läbi käinud rehabiliteerimiskeskusest, ning inimestega küllaltki harjunud. Vihmametsa, orangutanide elupaiga massiline mahavõtmine ja -põletamine on jätnud paljud selle asukad koduta. Bukit Lawangis aidatakse neil tagasi järje peale saada ning lastakse tagasi loodusesse, metsikute orangutanide sekka.
Huvitaval kombel pole nende Tourance asfaldirehvidega (mis Margus on maastikusõidul ristinud “märgadeks lambaninadeks”) kusagile kinni jäänud. Ilmselt mängib ka sõiduoskus ja -kogemus siin suurt rolli.
Svenile: Teeolusid Indoneesias ja Austraalias on raske võrrelda – sõltub ju kõik sellest, milliseid teid kasutada. Kui võrrelda peateid, siis need on Austraalias kindlasti palju paremad kui Indoneesias. Ise enda eest räägib fakt, et Austraalias on iga väiksemagi ebatasasuse juurde pandud hoiatusmärk. Indoneesias on aga täiesti enesestmõistetav, et tees on poole meetri sügavused löökaugud või et teekate lainetab – siin pole sageli kiiruspiirangu märkegi, mis siis veel hoiatustest rääkida! Igasugu pinnaseteed on aga täiesti eraldi kategooria, mille alusel eri riike võrrelda ei tahaks ja ei tea, kas saakski. Eks igaüks ise teab, kas talle on kehvadest teeoludest tulenevad riskid vastuvõetavad või mitte, ning kas läbitavast teekonnast saadav elamus on asja väärt. Meie jaoks enamasti on.
Indoneesia on kahtlemata olnud üks põnevamatest ning silmaringi avardavamatest riikidest meie teekonnal. Kas ta on just olnud kõige emotsionaalsem, seda ei oska öelda. Mõne riigi puhul võtab kiindumuse tekkimine aega, kuid ehk tuleb “vasikavaimustus” Indoneesiast sellest, et Austraalia (ja enne seda USA, Kanada) ei pakkunud meile kultuuri mõistes suurt midagi uut, nii et Ida-Timorisse ja Indoneesiasse jõudes imesime kohe kõik endasse, nagu svammid. Siin ei ole nii tugevasti märgatav kolonialismi jälg, vaid väga palju on algupärast kultuuri. Sellist, millest meil muidu aimugi ei ole. Mõelge ise, palju te teate Indoneesiast?
Rebaseonule: See kurikuulus suur must kott! Ei, me ei ole sellest veel lahti saanud (sõidu ajaks jätsime ta lihtsalt ööbimispaika). Selles olevat telki, magamisaluseid ja -kotte veame ikka kaasas, sest loodame, et telkimisvõimalusi veel tuleb. Isegi mitte niivõrd sellepärast, et nii on odavam, vaid lihtsalt telgis ööbides on ikka teine tunne.
See sigaretituha mõte ei olegi kõige hullem (räägitakse ka, et niisutatud tubakalehtede toppimine sokkidesse aitab kaanide vastu). Iseasi, kas suure higistamise juures tuhk küljes püsib. Päikesekreem ujub küll suurema takistuseta minema.
Okele: Väga keeruline sellisele järeldusele jõuda ei olnud, sest ehkki meil arvestatavat kaarti ei ole, on meil siiski GPS, mis vähemalt niipalju oskab öelda, kas liigume põhja, lõuna, lääne või ida suunas. Aga üldiselt – ma ei tea, kas see on navigaatori puhul hea või pigem halb – olen ma optimist ja usun, et küll tee kuskile ikka välja viib 🙂
TanelAndresonile: O-jalgu ei ole veel, aga mõne päeva õhtuks on tunne, et tagumik on muutunud lamedaks 😉 Siin, Aasias on läbisõidud küllaltki väiksed, nii et pole tegelikult hullu midagi.
…olgem ausad – püüdes videolõiku vaadates end tagaistmele ette kujutleda, ütlesin ma endale mitmeid kordi: “Tahaks maha tulla…”, enne kui Sinu suust see kuuldavale tuli! 😀
See “suur ahv” oli ülimõnusa olemisega ja muidugi need “natuke katki” teed on päris ohoo aga samas väljakutsuvad,et neid sõita!
Meeldivaid reisielamusi!
vana hea kanep kasvab otse tee ääres… mmm