Eelmises sissekandes heitsime juba pisut valgust Toba järve piirkonnas elavale Bataki rahvale ja nende huvitavale arhitektuurile. Jäime keset järve asuvale Samosiri saarele kauemaks, et selle kultuuriga veidi lähemalt tutvust teha – kehvasid teeolusid trotsides otsisime välja ka isoleeritumad külad, kus elamine ehedam. On tõesti huvitav, kuidas inimesed veel tänapäevalgi, kui enamus pürgib modernsuse poole, ikka traditsioonilistes majades elavad, kuigi võib arvata, et kui jõukus nendeni jõuab, ehitavad nemadki endale igava, ent tänapäevase eluaseme.

Et sattusime saarele ringi peale tegema pühapäevasel päeval, ning kuna Bataki rahvas on ristiusku, siis kohtasime teel palju viisakalt riides olevaid kirikusse minejaid või sealt tulijaid. Pisut kummaline on mõelda, et veel kaks sajandit tagasi praktiseerisid nad kannibalismi, st kui vaenlane või raskes kuriteos süüdimõistetu hukati, siis söödi tema liha. Huvitav on ka see, et üks teooria termini “batak” sünniloost väidab, et sõna “batak” on tulnud malai keelest, milles see tähendab röövlit või väljapressijat. Muidugi on see üks teooriatest.

Üks huvitav asi, mida panime tähele, on see, et kohalikud naised kasutavad näonahale heledama tooni andmiseks loomulikust toonist mitu kraadi heledamat puudrit, mis ausalt öeldes jätab küllaltki kentsaka mulje.

Kuid jah, tee oli omaette katsumus, eriti praegusel vihmasel aastaajal ning asfaldirehvidega (millel on mudas nullilähedane haare) – niigi kord kivisele, kord mudasele pinnale oli siin-seal kogunenud korralikult vett, nii et lõpuks olime eesotsas tsikliga päris mudased. Ühes kohas oli pool teest kusagile “auku” kukkunud, nii et kohalike hoiatus selle kohta, et tee on “broken” ehk katki, vastas täiesti tõele. Saare keskosa oli väga metsane, nii et kujutlusvõimet rakendades tekkis hetketi isegi Eesti-tunne, mis sest, et sõnajalgu meenutavad taimed ulatusid kaugelt üle meie peade ning mändide asemel kõrgusid eukalüptipuud. Rannikule lähemal avanesid kohati aga kenad vaated järve vastaskaldale.

Kui saarele ring peale tehtud ning traditsioonilised külad nähtud, ei ole Samosiril peale lõõgastumise suurt midagi teha. Kuna me niisama vedelemisega ei ole harjunud, siis võtsime nõuks ära kasutada viimast võimalust (sest paratamatult hakkab meie aeg Indoneesias läbi saama) üht-teist Indoneesia köögist kõrva taha panna, ehk siis tutvusime ühe hea koka käe all kohaliku toidu valmistamise nippidega. Tänapäeva inimene on niivõrd harjunud igasugu abistavate masinate ja konservide kasutamisega, nii et oli väga hariv ja värskendav näha ja isegi proovida, kuidas asju algupäraselt tehakse. Näiteks sain vastuse küsimusele, mis mind juba tükk aega piinas, kuidas kookospähklist (mis on Indoneesia köögis väga levinud koostisosa) valge sisu kätte saadakse. Vanamoeliselt kasutatakse selle riivimiseks sellist huvitavat pinki, mille otsa on kinnitatud hambuline “lusikas”, millega pooleks löödud pähklit seest kraabitakse. Jõudu kulub selleks omajagu.

Esimest korda elus nägin ka suure, madala kausi kujulist laavakivist “uhmrit”, millel maitsetaimed ümara kivi abil purustatakse.

Pärast suurt käsitööd – kuidas muidu neid palju energiat nõudvaid riivimisi ja rullimisi nimetada – ja aurva vokipanni ääres seismist oli “kokanduskursuse” lõpuks lauale panna neli rooga – aedviljad kookosega, karrikastmes kala, pruunistatud kookosega kana-rendang ning õlis praetud banaanid. Iseasi, kui kergesti vajalikud koostisosad Eestis kättesaadavad on, et seda hiljem Eestis korrata.

Õhtusööki vaatas laest pealt väike geko – seda roomajat kohtab siin, Indoneesias igal pool. Enamasti tulevad gekod välja õhtul, kui laes süüdatakse lambid – putukad tulevad ju teatavasti valguse peale, nii et gekodel on hea nendega siis maiustada. Päris tihti oleme laes toimuvat gekode “jahti” pealt vaatama sattunud.

Meie aeg Toba järve ääres sai läbi ning kihutasime kaugemale põhja, Bukit Lawangi orangutane vaatama. Orangutane, maailma suurimaid puuvõras elavaid imetajaid, on maailma üsna vähe alles jäänud, kuna nende ainsaks elupaigaks olevat metsa jääb inimtegevuse tõttu aina vähemaks. Sumatra on üks väheseid paiku, kus orangutane veel vabas looduses kohata võib. Seepärast asusime kohaliku giidi saatel ühepäevasele matkale läbi kaitsealaks oleva džungli. Peab ütlema, et ilmselt oli selle matka näol tegemist ühe sportlikuma üritusega meie ettevõtmise raames, sest tiheda taimkatte vahel kulgev rada oli mudane ja libe ning kulges enamasti järsult kas üles- või allamäge – kohati oli tunne, nagu roniks mööda seina. Piisavalt oli ka ronimist üle langenud puutüvede ning nende alt, nii et jalad said kokkuvõttes korralikult vatti. Õnneks oli puid, millest haarata, käeulatuses piisavalt, muidu oleks saanud pika liu.

Ahve nägime piisavalt, ning õnneks ei jäänud kohtamata ka suured, pika karvaga orangutanid, kes end aina ühe puu otsast teise otsa vinnasid. Tõeliselt uskumatud tegelased, kui neid lähemalt vaadata – nende liigutused ning pilk on juba niivõrd inimlik ja analüüsiva olemusega, et mõningane sugulus inimesega suisa kumab läbi. Ennustatakse, et orangutanid on määratud väljasuremisele 10-15 aasta jooksul.

Gibonid häälitsemas:

[audio:http://yhelteljel.ee/audio/Bukit_Lawangi_Gibboni_ahvid.mp3]

Igasugu putukaid oli ka, alates hiiglaslikest sipelgatest (kelle keha oli 3-4 cm pikk), kelle hammustus pidavat olema väga valus, mitte nii hiiglaslikest ämblikest kuni suurtes parvedes liikuvate mutukateni.

Üks järjekordselt huvitavalt häälitsev putukas:

[audio:http://yhelteljel.ee/audio/Bukit_Lawang_dzungli_putukas.mp3]

Ühtedeks ebameeldivamateks tegelasteks vihmametsas osutusid verekaanid – mind nendest õnneks säästeti, kuid Margus leidis neid oma jalgade küljest koguni neli tükki – haavad veritsevad pärast kaanide äratõmbamist päris tükk aega – ilmselt kasutavad nad imemise ajal mõnd verd vedeldavat ensüümi. Nii suured need siiski polnud, kui Eestis, vaid kolme-nelja sentimeetri pikkused, ja mitte eriti jämedad. Paar kaani oli taibanud imeda isegi läbi soki, mis sai neile siiski saatuslikuks, sest kuidagi said nad soki ja jalatsi vahel lömastatud, nii et sokid vereplekised.

Bukit Lawang jäi meie viimaseks vaatamisväärsuseks Sumatral. Nüüd oleme Indoneesia suuruselt kolmandas ning seega väga energilises ja suure õhusaastatusega linnas, Medanis, mis tõlkes tähendavat lahinguvälja. Siin veedame ka jõulud, ehkki pühad mööduvad meie jaoks tsikli transporti Malaisiasse organiseerides. Inimesed on siin valdavalt islamiusku niikuinii (erinevalt Toba järve kandist, kus domineerib kristlus). Sellised pühad siis. Lahinguväljal.

PS: suure kärsitusega satelliittelefoni nuppe näppides kustutasime kogemata, ilma lugemata ära hiljuti (enne 23. detsembrit) saabunud sõnumi. Võimalusel võiks saatja uuesti õnne proovida 🙂

Häid pühi kõigile!