Sumatra vast kaks tuntumat järve on lääneosas asuv Maninjau ning põhjaossa jääv Toba. Mõtteliselt võib neid pidada kahe mõnes mõttes sarnase, ent siiski väga erineva kultuuriruumi südameks.

Lääne-Sumatra põlisasukateks on Minangkabau (ka Minangi või Padangi) rahvas, kes on tuntud selle poolest, et tegemist on arvukaima matrilineaarse (perekonnanimi, vara ja maa läheb emalt tütrele, samuti kolib mees abiellumisel naise koju) kogukonnaga maailmas. Ehkki algselt oli tegemist animistliku kultuuriga, on täna domineeriv siiski islam, mistõttu usu- ja poliitikavaldkond on rohkem meeste pärusmaa.

Minangkabau kultuuris peetakse tähtsaks õppimist, nii et poisid lahkuvad kodust juba teismeeas – selleks, et õppida iseseisvalt hakkamasaamist ning naasta kodukülla kasulike kogemuste ja teadmistega. Just seepärast elab umbes 7 miljonist Minangkabau kultuuri esindajast ainult 4 miljonit Lääne-Sumatral, ülejäänud on mööda ilma laiali, suuremate kogukondadena ülejäänud Sumatral, Jaaval ja isegi Malaisias. Arvatakse, et see on ka põhjus, miks on Indoneesias nii laialt levinud Padangi stiilis restoranid, kus masakan Padang’ i ehk Padangi toitu serveeritakse restorani vaateknal päev otsa seisvatest nõudest) – paljud noormehed on enda tõestamiseks avanud restoranid, ja neid oleme näinud lausa igal pool, juba alates Timori saarest, nii et Minangkabau söögikultuuri haare on tõesti lai.

Peale Padangi restoranide on Minangkabau rahvas tuntud ka oma isikupärase arhitektuuri poolest. Nimelt on Minangkabau hoonetele omased härja sarvedena (“minang kabau” tähendab tõlkes võidukat härga) taeva poole sirutuvad katused ning peened ornamendid. Omaaegseid looduslikest materjalidest ehitatud hooneid on alles jäänud küllalt vähe, kuid õnneks elavad traditsioonid edasi – samalaadsed katused ehivad ka paljusid moodsaid hooneid.

Loomulikult eksisteerib sarvede kohta ka legend. Nimelt olla Minangkabau rahval olnud territoriaalvaidlus Jaava printsiga, ning selle lahendamiseks ilma verevalamiseta otsustati inimeste asemel vastamisi panna hoopis härjad. Jaava prints valis end esindama ühe õige suure ja agressiivse härja, samas kui Minangi rahvas pani välja noore vasika. Loomulikult lõpeb lugu püändiga ning Minangkabau võidutseb – kavalus on selles, et vasikat, kelle sarved viilitakse matši eelõhtul teravaks-teravaks, hoitakse näljas, nii et kui see suurt härga näeb, tormab see kohe tema kõhu alla udarat otsima, ning lõikab härja kõhu sarvedega katki.

Huvitav kultuur, mille eksistentsist enne midagi ei teadnud, mis sest, et tegemist on küllatki mõjuvõimsa ning arvuka kogukonnaga.

Endise Minangkabau kuningriigi territooriumil asuv Maninjau järv on idülliliselt unine koht, kus on mõnus lihtsalt lõõgastuda ning jälgida, mismoodi pilved mööda järve kaldaks olevaid kraatriservasid üles-alla ning kalamehed oma puutüvest uuristatud paatidega edasi-tagasi sõuavad.

Pisut sõitsime järve ümber ka ringi (päris ringi peale ei teinud, sest vihm kimbutas) ja vaatasime, millega inimesed tegelevad. Kes oli ametis riisipõllu kündmisega, kes kalapüügiga, kes veel millegagi. Mõni istus ka niisama. Niisama istumist nägime üldse küllalt palju. Maninjau kant on ju turismisihtkohaks loodud, ning turismi infrastruktuur päris hea, kuid on see madalhooajast või millestki muust, ent peale paari turisti meile silma ei hakanud. Nii veeretabki hulk alarakendatud teeninduspersonali päevi õhtusse niisama laiseldes.

Nagu ülalolevalt pildilt näha, on mootorrattakiiver siin väga universaalne peakate, nii et isegi kalastama minnes on kiiver peas – kusjuures see ei ole mingi marginaalne pilt, vaid Indoneesias ongi miskipärast kombeks kiiver ja poes- ja söömaskäigu ajaks pähe jätta. Täiesti arusaamatu! Mainimist väärib muidugi ka see, et siin lähevad mootorrattaga sõitmisel käiku ka ehitus- pesapalli- ja mis iganes muud kiivrid.

Kuid tagasi järve äärde. Veel üks asi, mis aitab päevi meeldivalt õhtusse saata, on loomulikult hea söök. Oma suureks õnneks leidsime järveäärsest külast ühe väikese kohviku (Café Rama, soovitame soojalt!), mis meile iga kord, kui sinna läksime, ehtsaid hõrgutisi pakkus. Lihtne, mittemidagiütlevate kilekaante vahele pandud menüü ei tõstnud me ootusi esialgu just teab mis kõrgele – lootsime lihtsalt kõhu täis saada – kuid pärast esimesi suutäisi oli tunne, et sinna läheks veel ja veel. Küll olid maitsvad omletid, küll banaani-kookosepannkoogid šokolaadikastmega, kuid ühe võimsaima toiduelamuse pakkus ikan panggang ehk Minangi stiilis valmistatud grillkala. See oli lihtsalt nii hõrk, et täiesti julgelt võin väita, et see on maitsvaim kalaroog, mida me Indoneesias mekkinud oleme.

Maninjau järve äärest võtsime taaskord suuna põhja, Indoneesia suurima järve, Toba äärde. Kuna Sumatra on ikka üks väga suur saar, ja kuna teeolud on siin kohati täiesti võrreldavad näiteks Boliivia teedeta oludega, siis võttis see muidugi aega. Suvalises provintsilinnas (ei tea nimegi, sest meie GPS-kaardile ei olnud seda märgitud) peatudes saime esmakordselt tunda tõeliselt ärevakstegevat maavärinat. Istusime hotellis voodis, üks töötles arvutis pilte, teine tegeles märkmete kirjapanemisega, kui ühel hetkel oli tunne, justkui keegi oleks voodit ramminud. Mõned sekundid hiljem toimus veel teinegi tõuge, võimsa bassiga. Kusagilt kostis klaasiklirinat ning kiljumist. Kargasime voodist välja ja asusime juba peaaegu et evakueeruma, kuid rohkem tõukeid ei tulnud. Jalad all värisemas ja pulss kiire, jäime ootele. Istusime nii tükk aega ja mõtlesime, et tegelikult ei teagi, kuidas peaks sellises olukorras käituma. Siin, kolmandas maailmas vaevalt et hotelli personal tuleb sul evakuatsiooniolukorras kätt hoidma, et “jätame nüüd asjad tuppa ja läheme majast välja” vms. Tõsidusega pooleks käis peast läbi isegi mõte, et äkki peaks kiivriga magama – noh et juhuks, kui öösel päriselt värisema peaks hakkama. Mitte, et sellest märkimisväärset kasu oleks, kui kogu maja su ümber ümber kukub! Päris kõhedusttekitav kogemus igal juhul. Saime aru, miks paljud turistid Sumatrat väldivad ja ühtlasi saime ka aru, miks nii paljud inimesed tõsistes maavärinates surma saavad – esimene tõuge võib tulla nii tugev ja järsk, et põhimõtteliselt lööb hoonel lihtsalt ühes suunas “jalad” alt ära – nagu seda nägime Padangis, kus mereäärsel tänaval olid kõik majad ühes kindlas suunas, sugugi mitte juhuslikult kreeni vajunud. Ei pruugi tulla mingit hoiatavat tõuget, vaid kogu “pauk” kohe esimese raksuga. Nii järsu maavärina puhul pole lihtsalt võimalik hoonest õigel ajal välja saada See tundub olevat lausa sekundite küsimus, kui kogu ümbritsev hoone sulle lihtsalt julmalt “pähe tõmmatakse”.

Teele põhja suunas jäi nii džunglit, sajakraadiseid kuumaveeallikaid kui külgkorvidega Vespasid.

Lindistus samast kohast:

[audio:http://yhelteljel.ee/audio/Sumatra_linnud_kuumaveeallikate_juures.mp3]

Vespad on selles mõttes täiesti hämmastavad, et need, mida me siin näinud oleme, on päris vanad, kuid vaatamata sellele, et neid mitmekülgselt ja aktiivselt kasutatakse, peavad nad ikka veel vastu. Osa neist näeb välja lausa kui puhtaverelised rotikad – värv maha koorunud, detailid küljest ära kukkunud/murdnud, läbiroostetanud, mõlke täis, raam kõver jne – kusjuures mitte tahtlikult selliseks tehtud, vaid lihtsalt jõhkrat ja pikaajalist kasutust näinud, aga ikka liiguvad ja sõidavad! Näiteks Jaapani rollerid kuluvat intensiivse kasutuse juures kohalike sõnul juba mõne aastaga läbi. Tundub, et vana Itaalia raud on uuest Jaapani omast usaldusväärsemgi, mis sest, et viimast peetakse läänemaailmas sterotüüpselt väga kvaliteetseks ja kauakestvaks. Võib-olla tuleb vastuolu ka sellest, et paljud siin ringi vuravad Jaapani kaubamärgi all toodetud (“populaarsuselt” järgimselt jaotatud: Honda, Yamaha, Suzuki ja Kawasaki) rollerid on siiski väljaspool Jaapanit toodetud. Hiina toodangut pole siin üllatavalt kombel pea üldse näinud, samas kui näiteks Lõuna-Ameerikas leidus Hiina rollereid liikvel olevat kohati ikka päris ohtralt.

Tee ääres kohtasime üht koera, kes oma “kasukalt” kangesti tiigrit meenutas:

Teatud määral tekitas elevust taaskordne ekvaatoriületus. Mitte niivõrd sellepärast, et juba ammu polnud seda tsikliga ületanud (viimati Ecuadoris), kuivõrd sellepärast, et selle ettevõtmise raames oli see meil ilmselt viimane kord ekvaatorit ületada. Lõunapoolkerale jäi palju häid mälestusi!

Minangkabau rahva “pullisarvemajad” jäid niisiis selja taha ning ühtäkki avastasime end juba uue kultuuri, Bataki maalt. Huvitav on siinjuures see, et hägusel esmapilgul ei saagi muutusest aru, majade katused on ikka kaardus, kuid vähe lähemal vaatlusel selgub, et kaar ei ole nii jõuline, vaid tagasihoidlikum, samas kui ornamendid jätavad mängulisema, dünaamilisema mulje.

Esimese asjana tekkis mul loomulikult küsimus, kas neil kahel kultuuril, Minangkabaul ja Batakil on ühised juured või on need mingil hetkel märkimisväärselt segunenud, kuid eri allikaid uurides sellele viiteid ei leidnud (võib ka olla, et ei uurinud piisavalt hästi, sest internetiühendus ei luba). Tegelikult on nii, et Bataki ühiskond on risti vastupidi, patriarhaalne, ning valdav osa inimestest hoopis kristlased. Katoliiklus on torkab siin silma igal sammul, sest hiigelsuuri riste ning kirikuid on harjumatult palju. Imaami pole ka kuulda olnud.

Suurem osa Bataki kultuuri esindajatest (keda kogu maailmas on umbes 6 miljonit, neist 5 miljonit Põhja-Sumatral) elab Kagu-Aasia sügavaima ning Indoneesia suurima järve, Toba kandis. Selleks, et teha selle kultuuriga lähemalt tutvust, otsustasime seilata keset järve asuvale Samosiri saarele. Sadamas jooksis ringi hulk poisipõnne, mõned neist suisa alasti. “Valged turistid hiiglasliku mootorrattaga” tekitasid neis kahtlemata uudishimu ning tahtmist oma oskusi demonstreerida – pardalt vettehüppeid jätkati ka siis, kui praam oli sadamast juba liikuma hakanud. Praamisõit üle kraatrijärve oli rahulik, sest lainetust üldse polnud.

Esmamulje saarele saabudes oli täiesti kummituslik, sest saar on täis tühjadena seisvaid hotelle. Omal ajal, see tähendab 1990ndatel oli see täiskuureivide toimumiskohaks, nii et turism õitses ning püsti pandi lugematul hulgal hotelle ja restorane. Nüüd on reivijad avastanud Tai ning turism on täiega alla käinud, jättes alles hulga kenade Bataki katustega tondilosse. Ehk on muidugi asi jälle selles, et on käimas vihmaperiood ning ehk avatakse hotellid hooaja saabumisel taas, kuid praegu on pilt kui mitte kõhe, siis nukker ikka. Turiste on veidi rohkem kui Maninjaul, kuid igal sammul just nende otsa ei komista. Ujumas ei ole ka kedagi, ehkki vesi on küllalt selge ning temperatuur ei liiga külm ega soe.

Samosiril nägime (peale hotellide) veel Bataki stiilis hooneid, ka vanemaid ja tagasihoidlikumaid, ning käisime ära Bataki tantsuetendusel. Kahjuks peab ütlema, et ainult neljale turistile (kaks neist meie) esinema pidanud kollektiiv jättis küllaltki tujutu mulje, kuid mingi ettekujutuse tantsust ja muusikast saime.

Bataki tants ja muusika helis:

[audio:http://yhelteljel.ee/audio/Samosiri_saar_Bataki_muusika_ja_tants.mp3]