Bukittinggis olles sattusime hommikusööki otsides poolkogemata ühte kohalikku katusealusesse (muud nimetust ei oskaks sellele söögikohale anda, sest peale katuse ning laudade-pinkide seal suurt midagi polnud, isegi seinu mitte). Kuna selle ees olev plakat lubas teh telur‘ i ja kopi telur‘ i, ehk siis vastavalt munateed ja -kohvi, mis pidavat olema kohalik spetsialiteet, siis võtsime südame rindu ning tellisimegi. Eks natuke kõhklesime ka. Veel rohkem tekitas kõhklusi see, kui kokk meie tellimuse peale suured silmad tegi ning küsis: “Olete ikka kindlad? Teate te üldse, mis see on?”. Jäi mulje, nagu tegemist oleks millegi õudustäratavaga, kuid taganemisteed polnud, sest niikuinii jälgis meid juba mitu uudishimulikku silmapaari. Ja kohalikku kraami tuleb ikka proovida, kui see just väga ekstreemne pole.

Nägime kogu valmistamisprotsessi ise pealt, ning võtsime linti ka, nii et kes soovib, võib kodus järgi proovida. Põhimõtteliselt käib see nii, et munakollane vahustatakse (antud juhul kasutati puuokstest visplit, sest katusealuses elektrit pole) koos suhkru, natukese kakaopulbri ja soolaga, nii et tekib midagi koogelmoogeli sarnast, ning lõpuks valatakse kuum tee või kohv peale ja segatakse läbi. Indoneesialikult magusa joogi saamiseks lisatakse veel kondenspiima.

Valmis jook on üllatavalt hea, kuid väga rammus – üle ühe klaasi seda juua ei jaksaks. Head isu!