Merepinnast 930 meetri kõrgusel asuvasse Bukittinggisse saabudes ei saa kohe aru, mis on selles linnas sellist, mis sinna rohkelt turiste toob. No asubki kolme vulkaani vahel, ja mis siis? No pakubki häid võimalusi lähedalasuvaid kanjoneid ja traditsioonilisi külasid avastada, aga mis selles linnas endas erilist on? Lonely Planeti arvates on see kohustuslik peatuspaik Sumatral, nii et võtame end kokku ning ähvardavate vihmapilvede kiuste kammime mõistliku diili otsinguil läbi mitmeid hotelle, peas kummitamas küsimus – on asi seda väärt? Kui lõpuks leiame hotelli, mis pakub meile 165 krooni eest määrdunud seinte, ent sooja veega VIP-tuba (viimasel ajal on meie pesukorrad toimunud külma vee ja kopsiku abil), on otsus langetatud – kui lahkumegi elamusteta, saame vähemasti kohutavalt läbihigistatud pesu üle pika aja kuuma duši all pestud. See on piisav argument.

Seni kui mina formaalsustega (ikka see kohustuslik registreerimisleht!) tegelen, jõuab Margus hotelli ees juba uudishimulike kontoritöötajatega pildi jaoks poseerida ning tuvastada, et trenditeadlikud näitsikud ei piirdu ainult näonaha valgendamisega, vaid kannavad ka siniseid läätsesid.

Kuna ühe huvitava paigana Bukittingis nimetab Lonely Planet sealset turgu, ja kuna mulle turud üldiselt väga meeldivad, siis ei saanud turul käimata jätta. Eks seal müüdi suurtes kogustes igasugu kaltsu- ja majapidamiskaupa ka, kuid rohkem jäid meelde igasugu tuttavat ja tundmatut toidukraami müüvad letid, ning inimesed, kellega need olid mehitatud. Alles 2007. aastal hävines maavärina tagajärjel osa sellestsamast turust, ning 13 inimest hukkus, kuid ometi tervitati meid laia naeratuse ning heatahtlike pilkudega.

Päris mitmes kohas olid müügiks eemalt väga väikeseid kartulimugulaid meenutavad viljad, lähemal vaatlusel selgus, et tegemist on siiski puuviljadega.

Küsisime nende nime ka, pidavat olema longkong’id. Väljast ümbritseb neid beežikas, veidi vetruv kest, sisemus koosneb pisut sültjast, mõrudate seemnete ümber vormunud viljalihast. Maitselt meenutavad rambutani, ja seega väga head.

Turult tagasi jalutades kohtasime veel igasugu huvitavaid tegelasi, alates pimedatest kerjustest ning lõpetades niisama fotogeeniliste inimestega.

Õhtu sisustasime samuti turistiatraktsioonina nimetatud, ent meeldivalt vaikses, linna äärealal asuvas panoraamipargis, kus esimese asjana märkasime sinna kudrutama tulnud noorte paari.

Rohkem paelusid meid seal siiski muud asjad, näiteks pargi pöörase väljanägemisega puud ning üksik ahv, kes ei paistnud meie kohaolekust ja katsetest teda pildistada oluliselt häiritud olevat. Ühe asja tegime siiski kindlaks –
tõepoolest käsitlevad ahvid neile silmavaatamist agressioonina. Kohe me selle peale ei tulnud, vaid alles pärast seda, kui ta paar korda sellise asendi sisse võttis, nagu tahaks meile näkku karata. Niipea kui otsavaatamise lõpetasime, toimetas ahv oma asju edasi, meist välja tegemata.

Kuid mitte asjata ei ole park nimetatud panoraamipargiks, sest kui pilved vähegi taanduvad, avaneb vaade lähedalasuvatele mägedele. Päikeseloojangu ajal, kui ümbritsevatest mošeedest hakkas taaskord kostma kohustuslik koraaniretsitatsiooni kakofoonia ja “Allah akbar!”, tundus vaatepilt kuidagi eriti dramaatiline ja efektne. Bukittinggi oli meid hästi vastu võtnud.