Sumatra keskosasse jõudmine tähendab seda, et Lonely Planeti andmetel on meil jälle midagi vaadata. Mitte, et lõunaosa poleks meile midagi pakkunud, otse vastupidi – maastikud ja kokkupuuted kohalikega on igati ületanud meie ootusi. Kuid ilmselt seetõttu, et seal, kus me liikusime, praktiliselt puudub turismi infrastruktuur, ei ole Lonely Planetis selle kohta suurt midagi.

Mõni kindlasti küsib, et mis me sellest Lonely Planetist muudkui jahume, nagu see oleks mingi piibel. Eks ta selles mõttes ongi, et ta on kompaktne, lihtsasti kasutatav infoallikas, kus lisaks vaatamisväärsustele on ka praktiline info majutusvõimaluste ja muu säärase kohta. Internetis surfates oleks ilmselt võimalik jõuda jälile infole alternatiivsemate, huvitavamate paikade kohta, kuid ligipääs internetile on meil küllaltki piiratud.
Hetkel on meil “käsil” Lonely Planeti “South East Asia on a Shoestring”, mis on suunatud Kagu-Aasias säästueelarvega reisivatele inimestele, ehk siis üldistatult backpacker‘ itele. Päris mitmes aspektis ei ole backpacker‘ i ehk seljakotireisija stereotüüp meile kohaldatav, ebaproportsionaalselt palju infot on linnade ja ühistranspordivõimaluste kohta, samas meid huvitab linnadest rohkem see, milline on kõige huvitavam tee (mitte kõige odavam buss), mis kuhugi viib. Samuti ei sisaldu selles grammivõrdki teavet turvalise parkimise võimaluste kohta, mis on meie jaoks praktiliselt esimene tegur, mille põhjal langetame otsuse ühe või teise hotelli või külalistemaja kasuks. Sest kui peaksime ühel hommikul avastama, et tsikkel on läinud, on kogu meie üritusel kriips peal. Ideaalseks ei saa niisiis Lonely Planetit (ja selle seljakotireisijaseeriat) pidada, kuid siiski parem kui mitte midagi.

Enne turismi peateele tagasijõudmist imesime veel endasse lihtsa külaelu pildikesi sellest, kuidas niigi lõõmava päikese all põletatakse telliseid ning kuidas vaikses sadamas seisavad plastmasspesukaussidest valmistatud lampidega ülepuistatud ööpüügipaadid. Isegi värske kalasaagi kaalumisele sattusime peale.

Ning jõudsimegi saare keskossa. Esimene peatus – Sumatra lääneranniku suurim linn, miljoni elanikuga Padang. Esimese asjana torkasid silma korralikult kreeni vajunud tondilossid, mida oli ärevakstegevalt palju ning mis olla alles mõned kuud tagasi aset leidnud maavärina tagajärg. Maavärinaid tuleb siin, Sumatral ette päris sageli – ühel õhtul tundsime isegi voodi värisemist. Üks kuulsamatest on ilmselt aga 2004. aastal ookeanis toimunud maavärin, mille tagajärjel tekkinud tsunaami laastas Sumatra põhjaosas asuvat Acehit.

Kuna Padangi näol on tegemist merelinnaga, siis ei saanud külastamata jätta sealset sadamat.

Mõni paatidest nägi välja küll niivõrd roostetanud ja ära mädanenud, et oleks võinud arvata, et kui see veel merele jõuab, siis vajub ilmselt esimese tuuleiiliga naelakastina põhja, kuid oh, ei! Vaadates, millise hooga käis töö nendel paatidel, on neil pensionileminekuni veel aega küll.

Pärast fotosessiooni sadamas uitasime veel rannaäärsel. Vaatasime, kuidas kohalikud võrkusid merest välja tõmbavad ning kuidas promenaadile on sätitud värskeid meresaadusi müüvaid kümneid ja kümneid lette. Tegime kohalikega juttu ning tundsime elust rõõmu.