Juba mitmendat päeva järjest tervitavad meid aina paradiisilaadsed maastikud ning naerusuised kohalikud, kes küll paraku sõnakestki inglise keelt ei räägi. Mõnikord tuleb ette sedagi, et meie katsetele indoneesia keelt purssida vastatakse arusaamatust väljendaval pilgul – on piirkondi, kus indoneesia keel pole kohalike jaoks kaugeltki mitte esimene keel, nii et me pole ainsad, kes võõrkeelega hädas.

Kohati tekib tunne, nagu oleksime turistide poolt sissetallatud rajast väga kaugele eksinud, kuid siis jälle kõlab mööduvast veoautost “hello misteeeerrr!” või “ai laav ju miiiissss!”, ning lööme kahtlema. Enamasti sellega kohalike sõnavara siiski piirdubki. Ometi jätavad nad nii sooja ja siira mulje, et tunneme end igati oodatuna.

Ja tasub meil vaid kusagil pildi tegemiseks peatuda, juba on nad platsis, noored ja vanad. Tagasihoidlikkus ja häbelikkus väljendub neil teisiti kui meil, põhjamaalastel – ma ei kujutaks ette eestlasi välismaalast nähes pikemalt mõtlemata tema ümber kogunemas, mis on siin asjade nii loomulik käik, et kui seda ei juhtuks, siis arvaks, et midagi on kardinaalselt korrast ära. Samas ei ole nad oma uudishimu väljanäitamisel kuidagi pealetükkivad. Nad võivad sind igast küljest ümbritseda ja igat su liigutust üksisilmi jälgida, olles seejuures aupaklikud, end sinu tegevusse mitte segada. Alles siis, kui ise otsa lahti teed ja üritad nendega verbaalset kontakti luua, muutuvad nad väga elavaks – uurivad mootorratta kohta ning viskavad “imelike valgenahaliste” üle isekeskis nalja (sellest ikka saad aru, kui sinu kohta nalja tehakse, isegi kui keelt ei mõista). Lapsed on muidugi teine teema – ehk ei avaldu kultuurinormid neis veel nii tugevalt – nemad nõuavad endale koheselt tähelepanu ning on igal hetkel valmis pildi jaoks poseerima (erinevalt täiskasvanutest, kes teinekord pildi tegemisest keelduvad).

Sumatra pidavat tõlkes tähendama kullasaart. Omal ajal sai saar selle nime siin kasvava pipra järgi, millel kui ekspordiartiklil olla olnud kulla väärtus. Meie ühegi piprataime otsa veel komistanud pole, kuid Sumatra kuldaväärt ilu on meid küll lugematul korral pead pöörama ja ahhetama pannud. Siin on nii lopsakat vihmametsa kui möllavaid ookeanilaineid, fotogeenilistest palmisaludest, unistest rannaküladest ja maalilistest riisipõldudest rääkimata.

Ka kohalik fauna väärib äramainimist – oleme siin juhuslike kohtumiste teel tuttavaks saanud nii mõnegi “põliselanikuga” – eri mardikate, liblikate, krabide ja isegi ühe teed ületada üritava kilpkonnaga – viimase tõstsime tee pealt ära, et keegi temast kogemata kombel üle ei sõidaks. Siin ei pidurdata isegi inimeste pärast, mis siis veel loomadest rääkida.

Tegelikult on siin teisigi, suuremaid loomi. Näiteks tiigreid pidi olema, ehkki nendega pole meil au olnud kohtuda. Ainult et džunglit läbiva tee ääres oli silt, mis ilmselt hoiatas tiigrite eest.

Paljud turistid käivad Sumatrale orangutane vaatamas – nende jaoks (orangutanide jaoks muidugi) on saare põhjaosas loodud rehabiliteerimiskeskus ja sealtsamast pidavat korraldatama ka öiseid nn orangutanituure – kui sinnakanti jõudes meie viisad ajaliselt veel võimaldavad, siis võib see olla huvitav elamus. Praegu oleme pidanud leppima mõne tee ääres vilksatanud orangutani nägemisega, ning ühel korral oli meil niipalju õnne, et tabasime nad kusagil puuvõrades häälitsemas. Kui kuuleks seda veel!

[audio:http://yhelteljel.ee/audio/Sumatra-dzungel-tee22res.mp3]