Siin tundub üldiselt nii olevat, et mida õhtu poole, seda tihedamaks muutub pilvisus ning seda süngemaks muutub taevas, andes aimu sellest, et on oodata vihma. Kindlapeale. Seepärast ei hakanud me eile pärastlõunal eemal pilvede halli massi nähes pikemalt mõtlema, vaid otsustasime esimese ettejuhtunud küla esimesse ettejuhtuvasse hotelli minna. Läbimärjana sõita ei taha, ning absoluutselt mittehingavad vihmakombinesoonid jätame troopikas hea meelega paremaid (loe: jahedamaid) aegu ootama.

Kuna õhtusöögiaeg oli ka juba kätte jõudnud, siis otsustasime pärast asjade tuppaviimist minna süüa otsima. Mingeid restorane ega lihtsamaid söögikohti ei olnud meile külavahel sõites silma jäänud, nii et panime kõik oma lootused bakso leidmisele. Bakso on põhimõtteliselt nuudli-lihapallisupp, mis pannakse kokku päev otsa toatemperatuuri juures seisnud lihapallidest, nuudlitest, puljongist ning saadaolevatest taimsetest lisanditest, milleks võivad olla praetud sibul, hakitud seller, idud, tofu ja ehk veel midagi. Tõsisemates söögikohtades pole bakso‘ t veel kohanud – enamasti müüakse seda teisaldatavatest putkadest, ja nagu öeldud, pannakse see sinu silme all eri koostisosadest kokku. Maksab nii 7-8 krooni. Kohalike seas tundub see olevat populaarne – ehk ka seetõttu, et neid teisaldatavaid putkasid on igal pool ja kõhu saab kiiresti täis.

Niisiis asusime bakso‘ t otsima, kuid esimene teisaldatav putka, mille leidsime, müüs hoopis õlis praetud banaane ja kapsapirukaid. No mis siis ikka, ostsime siis neid. Hommikuks.

Sõitsime mööda külavaheteed edasi, kuni meie kõrvu kostis ühest katusealusest musitseerimist. Nii kui olime jõudnud mootori seisma jätta, kutsusid noored, elevil mosleminaised (kellest mõned oskasid isegi paar sõna inglise keelt rääkida – nagu hiljem ilmnes, oli üks neist kohalik inglise keele õpetaja) meid endaga ühinema, ja nii me tegimegi. Natuke aega pillimäg ja laul veel kestsid:

[audio:http://yhelteljel.ee/audio/Liwa_naised.mp3]

… kuni noorikud ei pidanud enam kiusatusele vastu ning küsisid, kas nad võiksid meiega koos pilti teha. Oh seda sagimist ja rõõmukilkeid, kui siis said fotoaparaadiga mobiiltelefonid (siin on need vist kõigil) välja otsitud ning ühe ja teisega poseeritud, ühekaupa ja grupiviisiliselt.

Kogu see trall kestis oma pool tundi, kuni kõigiga said pildid tehtud ning küsisime, kas külas kusagilt ka bakso‘ t saab. Sai! Otse üle tänava oligi üks teisaldatav putka, kus saime ikka veel muheledes kõhud täis söödud. Huvitav päev!