Viimased pävad Jakartas olid kõike muud kui päikesepaistelised ja ilusad – sudu vajus majade vahele juba ennelõunal ning vihmaperiood andis oma kohalolekust jõuliselt märku – pärastlõunad pidime tugevate vihmahoogude tõttu sisustama tubaste tegevustega.

Sel hommikul, kui olime otsustanud Indoneesia pealinnast minema sõitma, äratas meid juba kell neli lähedalasuvast mošeest kostev niivõrd paeluva meloodiaga koraaniretsitatsioon, et uni oli kui käega pühitud. Pärast mõneminutilist helide endasseimemist poolunes tundus sisemus justkui kevadiselt värske, kuid voodist välja ning lindistaja järgi ronides sain aru, et “kest” oli veel rammusalt unine – ehk sai mulle osaks spirituaalne õnnistus? Ise kohal olles on muidugi kõik helilised nüansid vägevamad, sest lisandub veel ka visuaalne aspekt: äsja esimesi soojasid valguskiiri näinud Jakarta rõske õhuga täidetud kitsad tänavad, sealt väljaulatuvad mošeetipud erksinise taeva taustal, mille all on justkui pehme “helivaibaga” kaetud värskelt ärkav elukeskkond – täielik idüll:

[audio:http://yhelteljel.ee/audio/Jakarta_4AM_palve.mp3]

Startisime niisiis varakult ning enne kui arugi saime, olime juba praamil Sumatra poole. Heitsime veel viimase pilgu meist eemalduvale Jaavale ning sadamas seisvatele roostetavatele praamidele, kuid mingit äratuntavat nostalgiatunnet miskipärast ei tekkinud. Kummalise mälestusena jäi kummitama poisike, kes praamiga mõnda aega kaasa ujus, hoides algul küljele (tema vaatamine tekitas kõhedust – praamil on sadamas manööverdamiseks ju ka külgmised sõukruvid, mille vahele võib jääda), ning ujudes lõpuks isegi tagumise sõukruvi juurde, kuni keegi talle üle parda raha viskas – rahatäht hammaste vahel, ujus poiss minema.

Kahetunnine (ja ühtlasi ka meie viimane Indoneesia-sisene) praamisõit oli, nagu ikka, täis autotekile püsti pandud “plaadipoest” kostvat indopoppi ning uudistajatele seletuste andmist selle kohta, kes me oleme ja kust me tuleme.

[audio:http://yhelteljel.ee/audio/praamis6it_sumatrale.mp3]

Igal pool, kuhu me ka ei lähe, äratame kohe tähelepanu. Teinekord imestan, kuidas mööduvad autojuhid suudavad meie tee äärde pargitud tsikli sekundi murdosa jooksul “teistsugusena” identifitseerida ning sellele ka signaali andes või tulesid vilgutades reageerida. Torkame ikka oma kohalike standardite järgi hiiglasliku tsikliga jube hästi silma. Teinekord unustatakse end ka foori taha, roheline tuli juba süttinud, tsiklit uudistama. Ka praamil on huvi tsikli vastu suur – isegi kui ei osatud või ei julgetud midagi küsida, siis asjaolu, et tsikli juurde kogunes hulk inimesi, räägib iseenda eest.

Sumatra rabab meid oma lopsaka loodusega, ning liiklust on omajagu vähem, nii et rohkem on ruumi hingata ja ümbritsevat endasse imeda. Nagu Jaavalgi, on palmid ja on riisipõllud, kuid atmosfäär on rahulikum, lõõgastunum. Ja ometi mõjub kuidagi jõuliselt.

Õhk tundub mõnusam – ehk tuleb see sellest, et maandume esimeseks ööks Sumatral väikeses sadamalinnas, Kaliandas, kus pole märkigi meeletust liikluskeerisest ning kus me tõenäoliselt oleme ainsad turistid. Või ehk hoopis sellest, et meie saabumine jääb tulevate ja minevate vihmahoogude vahele, mis muudavad õhu meeldivalt jahedaks ja värskeks. Need on siin tugevad, ning isegi välku lööb hullu moodi. Õhtu veedamegi hotelli rõdult merd ning selle kohal löövat välku imetledes.

Liigume Sumatrat mööda kobamisi, sest kaarti meil pole, ning infot lõunaosa vaatamisväärsuste kohta napib – võtame niisiis lihtsalt suuna põhja poole ja vaatame, kuhu tee meid viib. Otsustame peatuda ühes suvalises kalurikülas, mis pakub häid vaateid merele ja kohalike igapäevatoimetustele. Meie jälgime neid ja nemad jälgiva meid – meie jaoks on päeva naelaks see, kui saame ühel poisikesel abiks olla tuulelohe päästmisel merest, nende jaoks küllap see, et nende külas käis valge inimene. Ühed õnnelikud kõik.

Kalurikülast edasi kulgeme jälle mööda riisipõldudest ja traditsioonilistest hüttidest, ning kui ühel hetkel teeme tee kõrval peatuse, et puhata ja mekkida kohaliku taluniku käest ostetud eksootilist puuvilja duriani, oleme äkitselt kohvipõõsaste keskel.

Durian on selline huvitav, kui mitte öelda kurikuulus puuvili, mis on väljast päris ogalise kestaga ning peidab enda sees valget, pisut limast, munakujuliselt ümber seemnete vormunud viljaliha. Küllap selle kurikuulsus tulenebki sellest, et need “munad” meenutavad nii välimuselt kui lõhnalt pisut mädamuna, nii et erilist vaimustust mei sellest fruktist ei tekkinud.

Sealsamas meie kõrval, kohvipõõsastes siristasid valju ning väga sürrealistliku heliga tirtsulised. Saime ühe ka “linti” võtta – justkui techno-electro muusika otse loodusest:

[audio:http://yhelteljel.ee/audio/tirtsuline_Sumatral.mp3]