Jaava kohta öeldakse, et see on Indoneesia riigi kese, ning arvestades, et saar on koduks enam kui poolele Indoneesia rahvastikust, siis kõlab selline väide küllaltki põhjendatult. Kui sellel keskmel on olemas veel oma kese, siis selleks on kahtlemata Jakarta.

Saabusime Indoneesia pealinna paraja portsu skeptilisusega, olles läbinud pea sadu kilomeetreid kestvad liiklusummikud. Jah, kui Jaava idaosa võlus meid avarate vaadete, sillerdavate riisipõldude ja hubaste mägiküladega, siis mõnisada kilomeetrit enne Jakartat avastasime end järsku tihedast liikluskeerisest, kus õhu asemel tuleb sisse võtta heitgaaside uimastavat mikstuuri ning kus üle kõige määrab mängureeglid see, kellel on suurem gabariit (ehk puhas füüsika – suurematel on suuremad õigused). Ja mida Jakartale lähemale, seda intensiivsemaks see kõik muutus.

Siinne liiklus on niivõrd tähelepanu nõudev, et kui päeva lõpus mõnes hotellis maandume ning pean hakkama täitma registreerimislehte, kus muuhulgas küsitakse ka seda, kust me tuleme ja kuhu me läheme, nõuab päevasündmuste “tagasikerimine” lausa füüsilisena tunduvat pingutust. Ka mõnetunnise sõidu järel on tühjakspigistatud sidruni tunne. Ja mina pole see, kes juhtrauda hoiab!

Mis see siis on, mis teeb liikluse selliseks nagu see on? Varasemast kogemusest oleksime kõige õudsema liiklusega koha tiitli andnud ehk Süüriale, kus reisisime 2007. aastal. Seal olid meie jaoks harjumatuteks teguriteks teel olevad hobuveokid, põllundusatribuutikaga traktorid ning värviliste tulede ja muusikaga veoautod. Esimestel muidugi tulesid polnud, nii et pimedas sõites võis neid vaid aimata. Nüüd mõistame, et olime tollal veel liikluskogemuse mõistes “rohelised”.

Hullu liikluse poolest tuntud Ladina-Ameerika maad ei õpetanud meile väga palju uut (vähemalt peale selle, et kõik teavad, et ühel sinisel bussil on kombeks Otovalo külas, Ecuadoris, järsul mägiteel tagurdada, sõltumata sellest, kas keegi on parasjagu selle järel sõitmas või mitte). Indoneesias pidime niisiis omandama uued reeglid. Jutt ei ole muidugi sellistest reeglitest, nagu näiteks see, et liiklus on (üldjuhul) vasakpoolne – sellega olime tuttavaks saanud juba Austraalias ning see meile probleeme ei tekita.

Ma ei tea muidugi, mida ütleb liikluseeskiri Indoneesias (ja vaevalt, et suurem osa siinses liikluses osalejatest kunagi autokoolis üldse on käinud), kuid praktikas on näiteks möödasõidud lubatud sõltumata sellest, kas a) keegi on vastu tulemas või mitte, b) eesolev sõiduk on juba alustanud möödasõitu, c) sinust on alustatud möödasõitu. Umbes kolmandik liikluses osalejatest on aeglased sõidukid – hobutakso, rollerid, igasugu mõeldavates ja mõeldamatutes kohtades peatuvad bussid ning pidevalt nende taha “lukku” jäävad veoautod. Kuid loomulikult ei jää kiiremad sõidukid nende taha ootama, vaid alustavad möödasõitu, ilma hoogu maha võtmata ning ette, taha või kõrvale vaatamata. Möödasõit näib olevat siinse liikluse alustala – kuhu ka ei vaataks, ikka on keegi möödasõidul. Sõrmedest ja varvastest jääb puudu, kui üritada kokku lugeda need korrad, kui oleme pidanud teelt välja sõitma, et vältida kokkupõrget mõne möödasõitu sooritava bussiga. Viimased ongi liikluses kõige suuremad “kunnid”, sest esiteks on nad nii suured, et blokeerivad oma kerega terve sõiduraja, ning teiseks on nad seejuures õigust täis – pole lootustki, et möödasõitu alustanud buss takistuse ilmnemisel tagasi oma suunavööndisse siirduks. Selle asemel vilgutab ta hoopis tulesid, et “takistus” ise teelt eest ära kaoks. Mõnikord ma lihtsalt sulgen instinktiivselt silmad, et mitte näha, mis juhtub. Pauku ei tule, avan silmad taas. Allah vist kaitseb meid.

Keegi ütles, et Aasia liikluses ellujäämise retseptis on anda gaasi, sest kui vähegi kahtlema jääd, sõidetakse sinust lihtsalt üle. Mulle tundub, et see väide peab paika. Mõnikord on mul küll tunne, et me sõidame liiga kiiresti, kuid ometi oleme(sülitan kolm korda üle vasaku õla) elus ja terved, tsikkel ka.

Siinses liikluses ei valitse kaos, lihtsalt reeglid on teised kui need, millega oleme harjunud. Muide, ootuspäraselt ei kanna siin ükski mootorrattur kaitsevarustust. Heal juhul on ainult kiiver peas. Sõidetakse plätudega, ning tihtipeale võib ristmikel üksildasi plätusid vedelemas näha – ilmselt kukub foori taga järge oodates jalast ära, ja kus sa seda enam üles korjama hakkad, kui selja taga kõik juba tuuritavad! Plätu on siin üldse universaalne jalats.

Niisiis oleme Jakartas, kümne miljoni elanikuga linnas. See ei ole vastupandamatult kaasakiskuva atmosfääriga linn, kuid selles on paras annus inspiratsiooni. Ettekujuteldamatult multikultuurilise rahva pealinn ikkagi. Parkisime tsikli hotelli fuajeesse ja läksime avastama.

Esimene asi, mis silma torkab, on iga enesest lugu pidava suurlinna element – pilvelõhkujad. Neid on nii lihtsamaid kui ka keerulisema, huvitavama arhitektuurilise lahendusega, mis tõepoolest rikastavad elukeskkonda, on linna ehteks. Alati, kui mõnda huvitavamat näen, loodan sellele, et Eestissegi kerkiks rohkem julgeid hooneid (nagu Tigutorn Tartus, või Fahle maja Tallinnas) – et ikka oleks, mida vaadata.

Traditsiooniliselt ärimaailma päralt olevate pilvelõhkujate põlvekõrgusel asuvad aga mošeed, millest kindlatel kellaaegadel kostev koraani retsitatsioon on muutunud juba nii harjumuspäraseks taustaks, et enam ei pane tähelegi.

[audio:http://yhelteljel.ee/audio/Jakarta_k6rvalt2nav.mp3]

Tegelikult saime siin lausa pettu(mu)se osaliseks, kui mulla laul ühel hommikul kuidagi eriti tuttavalt kõlas – täpselt samamoodi kuulsime ju koraani retsiteeritavat Labuanbajos! Ilmselt on ka mošeed astunud moodsasse aega ning lasevad teinekord koraani lindi pealt. Või on see hoopis mp3?

Indoneesias ei ole islam muidugi ka nii range kui näiteks Iraanis, nii et variatsioone leidub ilmselt muudeski religiooni järgimise aspektides. Vabama mulje jätavad ka palvetoad, mida leiab siin igal pool, alates tanklast ja kaubanduskeskusest, lõpetades hotellide ja suvaliste nurgatagustega – sagedamini kui Meka poole palvetamas oleme seal silmanud inimesi mobiiliga sõnumeid saatmas või lapsi mängimas.

Pilvelõhkujate ja mošeede vahele mahub lihtsate indoneeslaste elukeskkond – haisev solgikanal lihtsa maja kõrvalt mööda voolamas, nudisabadega kassid tänaval hulkumas, rõdul kuivamas väskelt pestud pesu.

Indoneesias reisimine on tekitanud mõtteid keskkonnast ning loodusressurssidest – eelkõige pessimistlikke, nähes kuidas plastikpakendid täie enesestmõistetavusega sõna otseses mõttes üle parda, merre visatakse. Või tänavale, või randa. Arvestades, kui palju on siin inimesi (kellele keskkonnateadlikkust ei ole veel jõutud õpetada), lõhnab see ökokatastroofi järele.

Kuid on asju, mida moodne, enda arvates keskkonnateadlik läänemaailm võiks siinsetelt inimestelt õppida. Sedasama pesukuivatamist näiteks – Põhja-Ameerikas (ja üha enam ka Euroopas) armastatakse energiamahukat masinkuivatust. Siin ei ole enamus inimestest pesukuivatusmasinatest ilmselt kuulnudki – maapiirkonnas pole inimestel pesukuivatusnööregi, pesu laotatakse kuivama kividele või muudele saadaval olevatele pindadele. Ka vee tarbimisel ollakse siin säästlikud. Eks see tule ka oludest ja kultuurilisest taustast, kuid enamusel inimestest pole meie jaoks nii enesestmõistetavat duššigi, ega vee pealetõmbamisega tualetti. Pesemine ning muud protseduurid toimuvad ämbrist kopsikuga vett võttes. Pudelivee ja limonaadi heaks (ja mitte tingimata kallimaks) altervatiiviks on värskelt valmistatud puuviljamahlad, mille eelistamine vähendab kindlasti plastikpudelite ja plekkpurkide hulka.

Võime ju vaadata Aasia poole ja mõelda hirmuga, millisel hulgal ressursse need ülerahvastatud maad tarbivad, kuid indiviidi tasandil on nende ökoloogiline jalajälg kindlasti väiksem kui meil.

Veel üks tähelepanek kohalike tarbimisharjumuste kohta puudutab ohjeldamatut suitsetamist. Mitte kõik indoneeslased pole suitsetajad, kuid ahelsuitsetajaid oleme näinud ärevakstegevalt palju – isegi mootorrattaga sõites on tobi hambu vahel. Suitsureklaami on muidugi ka kõik tänavad täis, olgu tegemist linna või külaga.

Kohalikega Jakartast on meil seotud positiivne kogemus. Nimelt võttis meiega ühe motofoorumi kaudu kohalik moto(või pigem rolleri-)mees, Bram, kes kangesti tahtis meiega kohtuda. Kuna kohalikega suhtlemine on alati boonuseks, siis leppisimegi kokku, et teeme linna peal ühed õlled. Kui Bram oma abikaasa Griskaga meile hotelli vastu tulid, olid neil meie jaoks kaasas kohaliku motofoorumi logodega jakid ning mitu karbitäit isevalmistatud hiina toitu (Bramil on äärelinnas hiina restoran), ning Griska oli mulle kingituseks toonud indoneesiapärase, puidust käevõru ja kaelaehte. Täiesti ootamatu üllatus! Tavaliselt toovad kingitusi ju külalised.

Veel suurem oli meie üllatus, kui õlle taga otsis Bram taskust välja lehe, kus oli 28 küsimust meie ekspeditsiooni kohta. Griska sosistas mulle, et säärane motomatk on Brami suur unistus ning et väga sageli istub Bram õhtuti internetis ja uurib meie blogi. Võtab ikka täitsa sõnatuks! Hiljem liitus meiega veel paar huvilist ja nii me päeva öösse veeretasime.

Ülalolev pilt on pühendusega kultuurierinevustele. Kumbki meist sellega rahul ei olnud, sest Griska arvas, et ta on liiga tume ja mina arvasin, et ma olen liiga hele, aga see iseloomustab nii hästi erinevat arusaamist ilust. Meie, valged, praeme end päikse käes ja solaariumis, et vähekenegi jumet saada, samas kui tumedad ostavad kalleid valgendavaid kreeme. Inimene ei ole ikka kunagi rahul!

Kuid inspiratsioonist. Jakartasse jõudes tundus linn meile küllaltki mittemidagiütlev, nii et tekkis küsimus, et kas ikka leiame siit midagi, mis muudaks selle meie jaoks meeldejäävaks. Otsustasime seda “midagi” otsima minna muuseumi, rahvusmuuseumi. Ühekroonine piletihind ei äratanud asja suhtes erilist usaldust, kuid peagi selgus, et tegemist on suurepärase muuseumiga, kus on huvitavalt kirjeldatud Indoneesia eri piirkondade kombeid ja ajalugu. Muuseumiskäigu tagajärjeks on see, et meil tekkis suur tahtmine minna Paapuasse (pool saart kuulub Indoneesiale, pool Paapua Uus-Guineale), kuid lennukipiletite hinna uurimine sundis meid seda avastusretke kaugesse tulevikku, ehk siis “järgmiseks korraks” (ma loodan, et see tuleb!) lükkama. Praamiga oleks ehk samuti võimalik, kuid sealkandi mered on järgmised kaks kuud eriti tormiohtlikud, ning pealegi ei ole Paapuas eriti teid, mida mööda tsikliga sõita.