Peale vulkaanide on Jaaval muudki. Saarel, kus elab tuhat inimest ruutkilomeetri kohta, kui saarele mahub üle 130 miljoni inimese, ei saa märkamata jääda inimtegevuse jäljed, ja seda kogu oma ettekujuteldavas mitmekesisuses.
Mõelda vaid, tuhat inimest ruutkilomeetril! Tegelikult, nagu varasemalt juba mainisime, leidub isegi siin kohti, kus inimesed ei ela üksteise kukil. Mägitee on meid viinud läbi vaiksete, tagasihoidlike külade, kus aeg näib tiksuvat hoopis teises rütmis kui muidu. Inimesed on lihtsamad, rahulikumad, ei torma välismaalasi silmates kohe küsima “Where you come from?”, “Where you go?”.
Viimanegi tasane ja vähem tasane pind on tehtud põllumaaks (ja nii võõras kui see taustal paistvate palmipuude taustal ka ei paista, kasvatatakse seal peale riisi ka meile koduseid kapsaid ja kartuleid). Mis seal muidugi imestada – inimesi, kes süüa tahaks, on ju palju.
Mägikülad asuvad muidugi mägedes, st suurematel kõrgustel, ning õhutemperatuur on sellest tulenevalt palju elamisväärsem kui muidu (st päevasel ajal stabiilselt üle +30 C rauas). Jõudsime Jaava keskosas asuvasse Diengi külasse, mis on küll ümbritseva vulkaanitekkelise maastiku tõttu turistide seas populaarne peatuspaik, kuid kui siia-sinna puistatud homestay‘ d ehk kodumajutuse pakkujad ja kaks hotellilobudikku välja arvata, siis ega miski siin turismiatraktsiooni ei reeda. Küllaltki nukker on kogu olemine, eriti kui taevas on hall ja vahelduva eduga sajab külma vihma. Justnimelt, külma! Õhutemperatuur on siin harjumatult madal, et käed külmetavad, nii et ventilaatori või konditisoneeri asemel otsib pilk toast soojapuhurit või mõnd muud küttekeha, kuid mida pole, seda pole. Õnneks on meile siiski eraldatud kaks tekki, ning termosest saab tee valmistamiseks võtta kuuma vett. See ongi reisiromantika!
Dieng ei ole suur, kuid ometi on siin vähemalt neli mošeed, ning teatud kellaaegadel kostab ruuporitest mullade koraaniretsitatsiooni kakofoonia. Jah, Indoneesia on peaasjalikult islamiriik!
Ja üks halb näide retsiteerimisest:
[audio:http://yhelteljel.ee/audio/Diengi_halb_koraan.mp3]Algul arvasime, et purjus imaam on mikrofoni taha lastud, aga moslemid ju ei tarbi alkoholi. Võib-olla oli lihtsalt vigane võimendussüsteem 🙂
Ka mäenõlval olev kalmistu reedab, et kadunukesed sängitatakse mulda, mitte ei lasta tuhal nelja tuule suunas lennata.
Kuid jah, mitte alati ei ole see nii olnud. Selle tunnistuseks on grandioossed, UNESCO maailmapärandi nimekirja kantud Prambanan ja Borobudur, vastavalt hindude ja budistide mahajäetud templid, mis kummalisel kombel on ehitatud samal ajastul (9. sajandil) ning asuvad üksteisest vaid mõnekümne kilomeetri kaugusel – hea näide sellest, kuidas kaks eri religiooni suudavad ilma konfliktideta kõrvuti eksisteerida.
Hindude Prambanani iseloomustavad kõrgusesse ehitatud templid, millest suuremad on pühendatud Brahmale, Višnule ja Šivale. Et hetkel on käimas restaureerimistööd ja põhitemplid on tellingute all “peidus”, siis ei jätnud käik Prambanani meile kahjuks oodatud (ega soolast piletiraha, 11 USD väärivat) muljet.
Budistide Borobudur on eelmisest populaarsemgi (ja veelgi kallim, 12 USD) vaatamisväärsus. Borobuduri külastus jättis mõnes mõttes parema mulje, kuna huvitavaid detaile (kujud, kivisse tahutud pildid) oli väga palju – kui ainult oskaks neid kõiki dešifreerida…
Kahjuks ei puudunud ka sellest meepotist tõrvatilk. Nimelt on Borobudur nii kohutavalt populaarne, et külastajate hulk ületab mõistuspärasuse piire. Mis teeb asja eriti kurvaks, on see, et turistid (peaasjalikult kohalikud, kellele pilet maksab kümme korda vähem kui välismaalastele) ei paista seda pärandit üldse hinnata oskavat – pildi tegemiseks ronitakse lausa iidsete loomaskulptuuride selga, ning ka templi “katusel” olevate “kellade” otsas turnimist ning nendes olevatesse avaustesse käte toppimist, katsumaks nendes olevaid Buddha kujusid, nähakse loomulikuna – mis sest, et igal pool on sildid, mis hoiatavad hapra templi kahjustamise eest. Vähe sellest, et budistid seda ilmselt heaks ei kiida – kauaks seda templit nii ju ei jätku.…
Nagu naha laheb teil koik plaani kohaselt. Kas on riisist kohud tais? Meil Vietnamis oli kah – Riis, riis ja riis. Meie tervis on praegu jalle korras. Reisige siis edasi ja palju onne!
Väga ilus maa on! Ja päris kadedaks teeb teie päeviku jälgimine. 😀
Olge tublid!
Nii palju, kui mina olen aru saanud, siis need hooned, kujud ja pühamud ei ole selles uskumuses väga tähtsad sümbolid. Tähtis on see maa, mille peal need asjad asuvad. Sellepärast ka Jaapanis ja mujal riikides, kus on budism, juhtub ikka, et mõni hull munk või muu usutegelane paneb kallile ja ilusale templile tule otsa, et inimesed ei kiinduks liialt maistesse asjadesse, vaid mediteeriks ja üritaks jõuda nirvaanasse.