Kuala Lumpurist edasi oli plaanis väisata Malaisia idarannikut, mis pidavat olema ehedam, malaisialikum kui kosmopoliitne läänerannik. Enne veel, kui pealinnast lahkusime, saime tuttavaks ühe kohaliku motomehega, kel nimeks Dean. Või mis ta niiväga kohalik ongi – pärit Inglismaalt, töötanud Hiinas ja Indoneesias, ning elab nüüd jaavalannast naisega Kuala Lumpuris. Juba enne, kui Malaisiasse jõudsime, võttis ta meiega ise ühe välismaa motofoorumi kaudu ühendust ning avaldas soovi kohtuda. Mis siis ikka – meie jaoks hea võimalus kohalikku infot hankida, ning ükskord ometi jälle päris inglise keelt harjutada.

1,6 miljoni elanikuga Kuala Lumpur oli ootuspäraselt küllaltki rahulik ja kompaktne – Aasia mõistes ikkagi väike linn. Üldmulje kordab seda, mida kogesime esmakordselt Malaisiasse jõudes – erinevalt selle naabrist, Indoneesiast, on kord ja on puhtus. Lisaks on huvitavaid moodsa islamiarhitektuuri näiteid. Üheks jooneks, mis näib olevat paljudele islamistlikus stiilis hoonetele ühine, on geomeetriliste kujunditega võrede kasutamine seintes, mis panevad valguse huvitavalt mänglema. Pole ka ime, sest nagu paljudes teisteski religioonides, on valgus islamiusus jumalik sümbol.

Kuid nagu ikka, eksisteerib kõige kauni kõrval ka teistsugune elu – tasub vaid poolkogemata kõrvaltänavasse põigata, kui avaneb vaade trööstitutele elamutele.

Kuid tagasi Deani juurde. Ta viis meid välja sööma – mitte mingisse plastmasstoolidega tänavarestorani, kus me muidu toitume, vaid korralikku euroopalikku pubisse, kus praadide hinnad löövad vingelt meie igapäevast toidueelarvet isegi kahe peale kokku. Ei saa jätta ütlemata, et ülima tänulikkusega söödud kanašnitsel oli pärast kuid nuudli- ja riisidieedil olemist lihtsalt oivaline.

Saime teada, et Dean on insener ning et ta käib tööle Singapuri. Seal teenitud palk võimaldab Malaisias väga lahedat äraelamist, nii et on võimalik osta 300-ruutmeetrine korter ning saata lapsed Inglismaale õppima. Ning sõita ringi R 1200 GS-iga. Arvestades, kui kõrged on Malaisias impordimaksud, maksab see tsikkel siin hingehinda. Kuid jah, nagu eelnevast võis aru saada, ei ole tegemist kitsi mehega.

Päev hiljem olime kutsutud juba India restorani (kus saime maitsta kõige maitsvamaid India roogasid, mida oleme kunagi proovinud), kus kohtusime ka tema sisekujundajast abikaasaga, kes, nagu öeldud, on pärit Indoneesiast. Kuna paratamatult hakkas tekkima tunne, et kogu selle heasoovlikkuse ärakasutamine läheb liiale, otsustasime end enne, kui süütunne meid neelab, ikkagi Kuala Lumpurist teele asutada. Imekombel selgus, et ka Dean on sõitmas idarannikule – komandeeringusse. Otsustasime siis, et sõidame koos.

Meie jäime pidama Cheratingi, tema sealt mõnikümmend kilomeetrit edasi põhja suunas Kijali, mille lähedal asuvad riikliku naftakompanii Petronase tehased. Dean töötab nimelt firmas, mis valmistab tööstuslikke õhupuhastusseadmeid.

Vaikne Cherating muutub praegusel aastaajal tõeliseks surfikülaks, sest ilm on tuuline ning lained korralikud. Ja ega tõtt-öelda peale surfimise seal suurt midagi teha pole.

Peatusime ööks lihtsas hütis palmipuude vahel. Koha omanik oli huvitav (kuid kahjuks tõsise haiguse käes vaevlev) mees, kes nägi kaabuga välja nagu Al Capone (või vähemalt ta ise arvas nii).

Cheratingist asusime aeglase tempoga põhja poole liikuma, läbides teel vaikseid rannakülasid. Pidimegi tõdema, et idarannik, kus vastukaaluks lääneranniku multireligioossusele domineerib islam, on vägagi konservatiivne. Samas rabas meid jälle kohalike soojus ja maalähedus, millest ausalt öeldes oleme pärast Sumatralt lahkumist omajagu puudust tundnud. Inimesed naeratavad ja lehvitavad ning tunnevad meie vastu huvi.

Eriti lustakalt võtsid meid ühes rannas peatudes vastu kohalikud poisiklutid, kes – nagu lapsed ikka – reageerisid igale fotoaparaadi liigutusele aina uute poosidega. Poole tunni jooksul sai neil kohapeal ilmselt läbi võetud terve poolaasta inglise keele tundide materjal, kui nad järjest esitasid küsimusi selle kohta, kas mulle meeldivad banaanid, apelsinid, elevandid ja kilpkonnad, ning kui vana ma olen ning kas mul on lapsi. Ükskõik, kuidas ma ka ei vastanud, oli neil nalja palju.

Hea meel oli pärast jõulise inimtegevuse piirkondi, nagu seda on linnad, istandused ja kaevandused, taas olla lähemal looduslikele vormidele – mererannale, vabalt kasvavatele puudele, loomadele.

Kurb on Malaisia randade juures see, et need peegeldavad nii valusalt malaislaste keskkonnateadlikkuse puudumist – kohati on prügi lihtsalt nii palju, et tuleb otsida kohta, kuhu astuda. Võib-olla on asi ka selles, et Malaisias praktiliselt puudub rannakultuur (ning väidetavalt ei oska enamus kohalikest ka ujuda!) ning randa lihtsalt ei osata hinnata ja selle ilu nautida.

Nagu eespool öeldud, liikusime üsna aeglaselt, imedes endasse looduse võlusid ja kohalikku kultuuri, nii et kui meile saabus sõnum Deanilt, kes kutsus meid taaskord õhtusöögile, ei olnud me Kijalist veel kuigi kaugel. Kahtlesime küll, kas on enam viisakas kutset vastu võtta – ta oli meie jaoks juba niigi palju teinud – kuid talle tundus see pigem head meelt tegevat, nii et olimegi peagi tema poole teel. Pärast õhtusööki, millest võtsid peale meie kolme osa veel Deani sõbrad-äripartnerid – üks hiinlane, teine indialane – oli küllaltki hilja hakata ööbimiskohta otsima, nii et Dean pakkus välja, et kuna ta on hotellis üksinda kahe suure voodiga toas, siis võime ööseks teise voodi okupeerida – toa eest on ju niikuinii makstud. Nii läkski. Hommikul sõime veel firma kulul rikkalikku hommikusööki, nii et täispakett.

Nüüd oli küll aeg lahku minna – Deani ootasid ees tegemised Kuala Lumpuris, ja meid ootas edasine kulgemine põhja suunas. Saime temalt veel Malaisia teede kaardi, ühe motomehe kirjutatud raamatu ning hulga häid soove, ning ei jäänudki üle muud, kui öelda head aega. Olime kirjeldamatult tänulikud.

Põikasime korra veel sisemaale, et ära näha üks kohaliku tähtsusega vaatamisväärsus – Kenyiri järv, kuid pilvine ilm ei soosinud kohapeale jäämist, nii et põrutasime rannikule tagasi.

Juba ammu olime unistanud sellest, et saaks telgi lahti lüüa ning veeta öö looduses – suur osa Indoneesiast oli kas tihedalt asustatud, vihmametsa kasvanud või mägine, nii et seal selleks palju šansse ei olnud. Malaisia idaranniku kohta olime aga kuulnud, et see võiks olla meie võimalus. Ja me otsustasime seda ära kasutada! Rannariba, mille äärde me end oma telgiga sättisime, ei olnud loomulikult teab mis idülliline, sest igal pool vedeles praht. Lubasime endale, et kui hommikuks oleme veel elus ja tsikkel alles (sellised head mõtted jooksevadki peast läbi, kui võõras kohas telgi püsti paned, eksole), siis võtame suure kilekotitäie prügi kaasa ning viskame esimesse prügikasti. Enne telgi ülespanekut tšillisime niisama ja kuulasime maad, st vaatasime, kui palju kohalikke meie olemasolu märkab. Päris mitu. Kuid mingit hirmsat paranoiat miskipärast ei tekkinud – mõnes muus kohas oleks ilmselt asjad kokku pakkinud ning uue koha otsinud. Igaks juhuks.

Hommikuks olime ikka veel elus ja tsikkel oli ka alles – ehkki märg, sest hommikupoole ööd hakkas sadama – nii et võtsime koristamise ette. Ega väga palju puhtamaks rand sellest ei muutunud, aga midagi ikka.