Teel on oldud üle 15 kuu, läbitud üle 93 000 kilomeetri ja päeviku sissekande järjekorranumbriks ümmargune 200. Mis mõtted meil peas on?
Eelmine kord sai selliseid uitmõtteid kirja pandud Lõuna-Ameerikas pea aasta tagasi. Nüüd oleme uuel kontinendil, uues kultuuris. Tõtt-öelda on meil kerge motivatsioonikriis, sest pärast ülimalt inspireerivat Indoneesiat ei suutnud Malaisia meie ootustega enam nii hästi sammu pidada. Oli tõeliselt säravaid pärleid, kuid veel rohkem oli keskpärasust. Tai kuningriik, üks Aasia populaarsemaid turismisihtkohti, ei ole aga veel jõudnud end meie jaoks tõestada. Ehk on asi ka selles, et me ei ole suuremad rannainimesed ning et me ei ole veel eelkõige randade poolest kuulsast lõunaosast kaugemale jõudnud. Tahaks loota, et elamused veel tulevad, ning et nii mõnegi reisiselli ennustus, et kui oled kord Indoneesias käinud, siis ülejäänud Kagu-Aasia ei paku suurt midagi, ei vasta tõele. Tai põhjaosal ning Laosel ja Kambodžal tundub olevat potentsiaali. Ka Burma oleks huvitav, ent sõjaväeline režiim tähendab, et oma sõidukiga meid sinna ei lasta (kui, siis ainult piirialadele, kuid ainult “linnukese” kirjasaamise pärast ei ole sinna mõtet minna), ning Vietnam üle 250-kuupsentimeetrise töömahuga mootorrattaid ei luba. Meile ligipääsetav Kagu-Aasia on ju tegelikult suhteliselt väike.
Enne kui arugi saame, oleme varsti juba Kesk-Aasias ja siis… siinkohal on palju segaseid emotsioone. Esialgne plaan nägi ette Iraanist Araabia poolsaarele minekut, ning sealt veel põiget Aafrikasse, enne kui suuna lõplikult kodu poole võtame, kuid plaanide paikapidavusega on, nagu on. Ambitsioonid on lihtsalt kontojäägist suuremad. Eks aimasime sellist arengut ette juba ettevõtmist planeerides, nähes Iraanis “ristteed”, kus on kaks valikut, kas põrutada otse koju või ületada Pärsia laht ning sukelduda uutesse seiklustesse ja kultuuridesse. Aafrika on meie jaoks suur unistus – õhkame iga kord, kui poole kõrvagagi Musta Mandri kaasakiskuvaid rütme kuuleme – kuid paraku peab see kompvek jääma “järgmiseks korraks” kusagil kaugel tulevikus. Kojuminek niisiis terendab, kuid püüame seda teadlikult või alateadlikult võimalikult kaugele lükata ning ekspeditsioonist viimast võtta. Üldplaanis on meie motivatsioon hetkel väga tugev – viimasel ajal pole suurt miski meie kulgemist ja avastusi takistanud ning meeleolu on kõrge.
Üks asi, mis end muidugi päevast päeva meelde tuletab, on meeletu troopiline kuumus. Meie higihais on vist juba 50 meetri taha tunda. Ei lähe palju aega, et näiteks minu paksu sõidujaki käised imbuksid higist täiesti läbi. Miski siin niiskes troopikas ära ei kuiva, nii et igal hommikul tõmbame jälle need haisvad vammused “rõõmuga” selga. Maanteel, kus õhk liigub, polegi muidugi hullu, aga nii kui mõnes linnas või asulas liiklusummikus lukku jääme – oi, siis tekib saunafestivali tunne. Ainult selle vahega, et pärast saunaskäiku ei saa külma järve hüpata või duši alla minna. Kusjuures meie sõiduvarustus on üks hingavamatest, mis üldse saada – oleme näinud ka süsimustas, vähese ventilatsiooniga sõiduvarustuses matkajaid, kes näost täitsa peedistunud. Varustuse pesemine on üks suur ettevõtmine (kõik CE-kaitsmed välja, siis leida piisavalt suur ämber, kus neid jahedas vees leotada ja loksutada, et kogu mustus välja tuleks, ja siis veel kuivatada), kuid rõõmu selle tulemustest ei tule kaua nautida – juba ühepäevane sõit garanteerib aroomide naasmise. Viimane kord oli pesuvesi süsimust, nagu tökat, justkui kõigi Indoneesia diiselbusside ja rekade toss oleks varustusse kinni jäänud. Diislitahm ja higi jätavad segunedes riietele külge spetsiifilise lõhna, mis ongi meie igapäevane “äratundmine” – tõmbad püksid ning jaki selga, tundes samal ajal, kuidas “juust” su ninna jõuab, ning tead, et päev on alanud. Seejärel lausa kiirustad sõitma, et saaks liikuvat õhku higise keha ja vettinud vammuse vahele 🙂 Ja tõesti on kohati tunne, miks kurat me seda üldse teeme? Palju parem oleks seda kõike kodus telekast või internetist vaada.
Aga siis, kui satume mõnele väiketeele, kulgeme läbi veel agraarajas elavatest küladest, kus rahvas rõõmsameelselt meile lehvitab, kus küla vaheldub imeilusa rohelise vaibaga kaetud mägismaaga, mille vahelt kulgeb üksik kitsas, usjalt kurviline tee, on ebamugav rutiin justkui paugupealt mõtteist pühitud – lihtsalt unustatud. Siis saame aru, miks seda teeme. Eriti asjadele tagantjärgi vaadates. See tagasivaatamise moment on matkamise puhul huvitav nähtus, sest matkamist sa teinekord tegelikult niiväga ei naudigi – tõeline hedonistlik nauding tuleb alles siis, kui kõik raskused on läbi ja mõtled tehtule tagantjärele. Inimene on nii looduse poolt programmeeritud, et talle ei meeldi enamasti tööd teha, aga tehtut hiljem oskab enamasti hinnata ja väärtustada. Ja tulemuse ettenägemine ongi tegemise ajend. Meil käib “tagasivaatamine” sellise pika matka puhul etapiviisiliselt, kui aeg-ajalt saame aja maha võtta ja mõtteid seedida – just mõni õhtu tagasi vaatasin vanemaid lugusid-pilte Lõuna-Ameerikast ja jälle tuli peale nostalgia – tahaks tagasi minna, kui vaid saaks. Seda tunnet soosib muidugi ka veel inimese hallolluses olev programm “hea on seal, kus meid pole”.
Jätkame niisiis higistamist ning unistame jooksvalt Nepaali ja Põhja-India kõrgustest, kus on mõnusalt jahe, ning kus saab kindlasti troopilisi maid taga nutta. Ja otsime momente, mis siin motomatkamise heaks teevad ja motivatsiooni üleval hoiavad.
Uskumatu , juba üle aasta olen seda blogi lugenud , küll on kiirelt läinud 🙂 Aga jõudu-jaksu tublid olete!!
Sai just uuesti läbi vaadatud “Long way down” ning üks väga huvitav mälestus oli see, kuidas alguses oli “oh tahaks ükskord kiirteelt maha keerata” ning pärast paari päeva oli “oi kuidas tahaks hetkel kiirteele” 😀
Aga noh, vähemalt on pärast mida meenutada 🙂
Jõudu ja jaksu teile sinna soojale maale külmast Tartust,
Tago
Väike juubel siis, kui nii võib öelda. 100.000 km pole ka kaugel siis veel üks juubel. Selles postituses on midagi uut, mis lugejani kandub. Kirjeldused sellest, mida teie tunnete – tekkis elav kujutlus. Teil On seljataga palju kilomeetereid ja peas hulga emotsioone. Ma usun, et ees on veel palju huvitavat, mis tagantjärele veelgi imelisem tundub. Aafrika plaani ärajäämine on veidi kurb aga tulevikule mõeldes võib sellest saada üks unistus mis annab jõudu.
Väikse juubeli puhul oli kohane teha väikse ülekanne, mis ehk lisab mõnisada turvalist kilomeetrit teie teekonnale.
Olete rassinud ja blogi pidanud väga tublilt!
Ilma rahata reisida on kindlasti üsna keeruline, samas seal piirkonnas olek ja ringivaatamine maksab vähe-hea põhjus tempot pärssida!
Kui Iraanist otse koju tulete, siis jääb Aafrika reis veel ju tulevikku, näiteks 4a pärast vms eksole:)
Expeditsioon on Teil olnud vägev!
Ja Teie seiklused pole ju veel läbi:)
Margus, aafrikasse jõuate te veel sõita rattal mitu korda sest käimas oleva reisi mõõtkava järgi pole see Teile midagi teha. Motivatsioonikriisist rääkides saan ma Teist täiesti aru ja ka see on omal nahal tunda saadud , et tegemisi hakkad õigesti hindama ja väärtustama kui need on tehtud. Võin omalt poolt kinnitada ,et teete midagi mis läheb paljudele korda ja mida enamus ei julge ette võtta.
Materjale mida oleme saanud Teie vahendusel kogeda on hindamatud oma sisu poolest ja kui ühel päeval otsustate sõita Aafrikasse siis luban ,et kogun selleks tarbeks raha ja saadan teile teele.
Margus, hoia ikka peal! 🙂
terv.
Indrek.
See plaanitud 1000 päeva tundubki rohkem suht ulme — raske ette kujutada, et 1000 päeva reisides sellistes tingimustes lõpuni välja asja naudiksid. Enamus inimesi arvatavasti ei kujuta ette, et selline reisimine pole mitte puhkus vaid väga raske töö ja enese pidev ületamine, sekka mõned lõõgastavad momendid ka. 🙂 Sel põhjusel ise nii pikka reisi ei hakkakski ette võtma, kuna lõpuks lihtsalt on raske ümbritsevat keskkonda vastu võtta ning nautida ja üritus muutub rutiiniks (asi hakkab võtma sportlikku mõõdet, vere maitse suus rügamine). Sel põhjusel võib-olla olekski mõttekam Aafrika eraldi reisina teha.
Kahju, jääbki ümber planeedi sõitmata 🙁
RTW tuleb ikka ju ära siis, küll mitte kõiki kontinente!?
Kalle: tõepoolest, nagu Kristjan ütles, kõik on suhteline. Teatavasti sõitsid ka Ewan McGregor ja Charley Boorman ümber maakera – aega kulus selleks 115 päeva – kuid nad läbisid ainult kaks kontinenti. Ja äärmustesse minnes – liiguvad kuuldused ühest rekordipüüdjast, keskavatseb lähiajal proovida 30 päevaga ümber maakera mootorrattaga (sportrattaga!) sõita – ametlik ring on ju kiiresti tehtav, kui läbida vaid otsejoones Euroopa, Venemaa ja seejärel USA (coast to coast, nagu tsiklimehed seda seal nimetavad), ja rataste alla tulevaid kilomeetreid tuleb vägagi vähe – “ring” on tehtav isegi alla 30 000 km.
Rebaseonu: läheksime Aafrikasse hea meelega, motivatsioon ei ole hetkel üldsegi probleemiks. Loogiline, et peame teel olles aeg-ajalt pausi (s.t. tõelist puhkust) pidama ning infot seedima, ja jätkama siis, kui selleks õige aeg. Tuhat päeva järjest uhada oleks tõepoolest pisut ogar.
Ümbermaailmareisi definitsioon on suht segane asi. Ewan ja Charlie tegelikult ei reisinud ümbes maailma, kuna nad ei ületanud ekvaatorit ja läbisid vähem kilomeetreid, kui on maa ümbermõõt. 🙂 Umbes samamoodi saab ümber maailma reisida Arktikas või Antarktikas lihtsalt ümber pooluse ringi jalutades. 🙂
Tegelik ümbermaailmareis: ületab ekvaatorit vähemalt kahes kohas, on pikem kui maa ümbermõõt ja läbib kahte maa vastaskülgedel olevat punkti (antipood).
http://en.wikipedia.org/wiki/Circumnavigation
Tere reisukaaslased,
Postituse osas nõus otiga, kes ütles, et see annab matkale uue mõõtme.
Mugavast tugitoolist teie kirevaid tegemisi jälginuna on ehk kohatu takka utsitada, kuid siiski.
Kui algne hoog kaob ära, siis on kaks võimalust, mis aitavad. Esimene on anda tulist ja kimada silmad kinni kuni lõpuni välja kõige sirgemal võimalikul trajektooril. Teine on võtta aeg maha, teha olemine endale mugavaks-taskukohaseks ja leida uus inspiratsioon.
Kui oled nii kopsaka kogemuse juba saavutanud, siis võib finišijoole edasilükkumine kümnendiku võrra tunduda saatuse ülekohtuse sadismina. Samas on see köömes võrreldes kõige eelnevaga.
Kui tervis peab vastu, siis utsitan musta mannert tagasi pilti lülitama, kasvõi kärbitud programmiga. Seda rohkem on mida meenutada ja pigem antakse andeks paar kärbitud kilomeetrit kui vahele jäetud kontinent 🙂
Usun, et kohati võib olla raske, aga olete juba tõestanud, et olete olukorrast üle. Küll õnneks läheb.
Meelekindlust!
Rebaseonule: On jah, suht segane. Akadeemilised definitsioonid on toredad küll, kuid ma arvan, et enamasti minnakse “ümbermaailmareisile” ikka selleks, et maailma näha, ja eks ta ole igaühe sisetunde (enda jaoks) ja südametunnistuse (teiste jaoks) asi, kuidas ta oma reisi nimetab. Ausalt öeldes polnud meil pähegi tulnud seda definitsiooni uurida, aga nüüd, kui oleme end sellega kurssi viinud, siis võime Eestisse tagasi jõudes vist asja “ametlikuks” nimetada – ekvaator on korduvalt ületatud, kilomeetreid on enamgi kui kahe ringi jagu, ning vähemalt ühest paarist antipoodidest (tuvastasime täpselt Maa vastaskülgedel olevat meie läbitud teelõigud Colombias ja Sumatral, Indoneesias) oleme suutnud enesele teadmata läbi sõita 🙂