Penang on Malaisia kulinaariapealinn, selles pole kahtlustki, kuid häid sööke leiab ka mujalt. Need söögid ei ole sugugi mitte kopsaka restoraniarve kaugusel, vaid neid müüakse suvalistes teeäärsetes putkades – mõnikord jõupaberisse, mõnikord banaanilehte mässituna.

Üheks populaarseks toiduks Malaisias on nasi lemak. Midagi veel lihtsamat sellest oleks vist keeruline välja mõelda – idarannikul tee ääres söödud ning piimateega alla loputatud nasi lemak koosnes jõupaberist torbikusse pandud aurutatud riisist, pruunistatud riivkookosest ning peenestatud rohelisest (ja tükeldatud tšillist ning kilekotikesetäiest hallikat värvi kastmest, mida me igaks juhuks ei proovinud), kuid ilmselt on variatsioone selle roa teemal samapalju kui on Malaisias kokkasid. Ei tea, kas kõht oli väga tühi, või milles asi, kuid kombinatsioon maitses väga hästi.

Väga levinud on niinimetatud banaanileheriis, mis on juba keerulisem roog. Loomulikult esineb ka seda sajal erineval kujul, kuid ühendavaks jooneks on see, et seda serveeritakse banaanilehel (või nagu me ühel korral täheldasime, siis banaanilehedisainiga taldrikul).

Pilte vaadates võiks arvata, et söök on väga kuiv – eestlasena ootaks ju, et toit upuks rammusa kastme sisse, kuid nagu Indoneesiaski, ei ole Malaisias kastmed kuigi levinud (kui välja arvata karrikaste, mida pakutakse Indiast pärit roogade alla ja peale). Üllataval kombel läheb toit siiski väga libedalt alla. Võib-olla sellepärast, et see on väga maitsev – või siis sellepärast, et selles sisalduvad tšillikogused mõjuvad süljenäärmetele väga ergutavalt.

Üheks odavaimaks kõhutäieks on supid – enamasti laetud korraliku portsu nuudlite ning vastavat soovile kõiksugu muude koostisosadega, alates molluskitest ja kalajahupallidest ning lõpetades õlis praetud seanahaga.

Kuna Malaisias toimivad turud, mis on niigi väga atraktiivseks kultuuri peegliks, tihtipeale ka restoranidena (jällegi tuletan meelde, et siinkandis ei tähenda restoran tingimata midagi peent, vaid võib tähendada – ja enamasti tähendabki – ka teeäärset platsmasstoolidega katusealust), siis ei saanud me Kirde-Malaisia suurimas linnas Kota Bharus olles turust kuidagi mööda minna.

Turuhoone ise nägi välja väga korralik – plaaditud põrandaga ja puha, ent haises kohutavalt. Omapära lisas see, et paljudel müüjatel on seal kombeks istuda otse leti peal, mitte leti taga.

Kota Bharus oli võimalik lähemalt jälgida meile juba Penangist tuttavate rotide (ehk lihtsustatult India pannkookide) valmistamist.

Kota Bharust veel veidi põhja poole minnes oleks me end juba leidnud Tais, kuid läänerannikul asuv Penang jäi meie mälestusse kummitama, et otsustasime sinna veel korraks tagasi minna. Ja me ei kahetsenud.

Maitsesime veel kohalikke hõrgutisi – maapähklipannkooke ja kookoskorvikesi:

Ning meie suureks lemmikuks saanud kanariisi. Esmakordselt seda sööma minnes ei osanud sellest suurt midagi oodata – kõik ümbruskonnas asuvad söögikohad paistsid olevat suletud ning ainus koht, kust paistis midagi saavat, oli end sildiga “Famous Chicken Rice” reklaamiv katusealune. Lauale toodi taldrikutäis riisi, kausike puljongit ning viiludeks lõigatud ning sojakastmega ülevalatud keedetud kanaliha natukese rohelisega. Niivõrd lihtne, kuid oivaline kombinatsioon! Käisime seda söömas mitu-mitu korda.

Hingasime jälle sisse Penangi viirukilõhnalist õhku, imetlesime arhitektuuri ning jälgisime elanike igapäevatoimetusi. Ning otsustasime sisimas, et sinna läheme veel tagasi. Kolmandat korda, kunagi tulevikus.

Põhja poole, sajakonna kilomeetri kaugusel asuva Tai piiri suunas viis meid kiirtee, nii et peagi olid meie pead täidetud juba Malaisia peatüki sulgemise ning uute, Taiga seotud mõtete ja ootustega. Malaisia kiirteede puhul väärib äramärkimist see, et mootorratturitele on pööratud üle ootuste palju tähelepanu – näiteks on ära märgitud kohad kiirtee ääres, kuhu mootorratturid saavad vihma korral varjuda (tavaliselt sildade alla).

Kuid nüüd on käes uus peatükk – Tai.