Juhtus nii, et sattusime Phuketisse. Mitte juhuslikult, ent mitte ka ootuspäraselt – loogilisem valik oleks meie jaoks olnud mõni rahulikum ja idüllilisem saar, kuid juhtus nii, et Marguse ema-venda otsustasid meid kaugele maale kaema tulla, ning Phuket tundus selles mõttes hea, et siia on Eestist mugav tulla (Helsingist tšarterlennuga), ning lisaks meie “vaatamisele” saavad nad pisut ka Eesti talvekülmast võetud varbaid soojendada.
Eks olime omajagu skeptilised ka, sest Phuket on teatavasti väga populaarne sihtkoht, mis aga omakorda tähendab rahvamasse. Meie taustsüsteemis ei ole see just boonuseks. Samas tähendab see ka seda, et turismi infrastruktuur on korralikult välja arenenud ning hotelli, restorani ja meelepärase tegevuse leidmisega ei ole probleeme. Mitte, et me iseenda pärast muretseks – ise ka vahel imestan, kui vähenõudlikuks oleme muutunud, aga kuna meie oleme vastuvõtja rollis, siis võtsime asja täie tõsidusega. Saabusime Phuketisse paar päeva varem, et teha veidi eeltööd. Esimese asjana avastasime, et rahulikemate randadena välja reklaamitud Kata ja Karon (Patongi ei hakanud üldse minemagi) ainult hotellidest-restoranidest ja šopingust kubisevadki, ning rand on täis silkudena külg külje kõrval seisvaid lamamistoole. Ehmatasime täitsa ära – kuidas kellelegi, kuid meile kangastub puhkusega seoses midagi muud. Ausalt öeldes valdas meid kerge lootusetuse tunne – poleks Marguse ema ja vend siia tulemas, oleksime juba teel kusagile mujale, ja asi moos. Kuid tagasiteed polnud – vaja oli leida koht, kus saaks nädala jagu päevi inimese kombel õhtusse veeretada. Vurasime mööda saare lõunaosa väiksemaid teid, kuni lõpuks veeresime välja Rawaisse. Meie radar, Lonely Planet ei osanud selle peale midagi kosta, kuid seda parem. Hotelle ja külalistemajasid on siin sellele vaatamata piisavalt – ütleks isegi, et rohkem kui turiste. Siia maandusimegi.
Ilmnes, et tegemist on ühega vanimatest rannakuurortidest Phuketis. Masside jaoks ei ole see aga eriti atraktiivne, kuna siin puudub ujumiseks-päevitamiseks sobiv rand (mis on küll leitav paarikilomeetrise jalutuskäigu kaugusel), ning ilmselgelt on siin liiga vaikne – pole peeneid restorane ja vingeid kaubanduskeskusi. Kuid ometi on siin tagasihoidlike söögikohtadega ääristatud täiesti atraktiivne rannapromenaad, värsketest mereandidest kubisev turg, ning siitsamast saab rentida paadi lähedalasuvatele saartele minekuks. Mida veel tahta! Vürtsi lisab seegi, et kui paar sammu peateelt kõrvale astuda, siis oled kohalike ning nende kultuuri keskel.
Ühesõnaga, olime skeptilised, aga tõtt-öelda on väike puhkus ja mittemillegitegemine asja eest. Siis saab edasi uue hooga minna. Ja kui päris aus olla, siis oleme uuteks elamusteks sada protsenti valmis!
Päris huvitav on teie tegemisi jälgida. Olge seal Phuketi liikluses maru ettevaatlikud 😛 vurasin seal ise küll ainult rolluga ringi eelmine talv pool aastat järjest, ega suuremaga poleks julenud.
Kui tahate natuke rahulikumat ja vaiksemat paika, siis päevaseks tripiks soovitan soojalt Coral Islandit. Sealtsamast Rawai rannajoonelt kaubelge endale paat välja. Öelge kohe, et ainult Coralile tahate 🙂 Kaubelge tungivalt alla 1000 bht’i 😛 Kui veab, viiakse teid kohe läänepoolsesse otsa. Kui ei, jalutage sinna ise (mere poole vaadates suunaga vasakule) – see on inimtühi..mõned toolid..üks joogiputka. Kui vead, meelitatakse metsast suured varaanid välja 🙂
Ja teine soovitus: Chiao lan järv! Kui julgete ise sinna seiklema minna ja kohalikega kaubale saada…see on tõeliselt maaliline koht. Leidke üks järvepealne hõljukküla (kuhu tõsi..saabki ainult “kohalike” paatidega. vaikus ja rahu on muljetavaldav, helesinine sügav vesi, mis üllatuseks on vahelduseks mage 😛
Nelele: Käisime Coral Islandil ära, täpsemini Banana Beachil (ei tea küll, kas sa just seda mõtlesid), mis oli küll juba täitsa mõnus, st rahvast ei olnud eriti, nii et ei pidanud kellegagi trügima, ei maal ega vees olles. Suuremaid seiklusi ei hakanud küll ette võtma (ehkki peab ütema, et see järv kõlab ahvatlevalt), sest ei tahtnud oma “külalisi” liialt koormata.