Malawi järve äärest Nkhata Bays põrutasime pealinna Lilongwesse ja sealt edasi juba Mosambiigi poole, mis on meie teekonnal 45. riik.

Lilongwe on selline linn, mille võinuks muidu täie südamerahuga marsruudist välja jätta (tegelikult võiks seda vist öelda iga viimase kui pealinna kohta Aafrikas, mida siiani oleme külastanud – Djibouti City, Addis Abeba, Nairobi, Kampala, Dodoma – kas mäletate, et oleksime neist üldse pikemalt juttu teinud?), kuid üks tähtis asi vajas ajamist – Lõuna-Aafrika Vabariigi viisa. Võinuks selle muidugi jätta viimasele hetkele, ehk taotleda Mosambiigis, kuid teiste rännumeeste senised kogemused ei sisendanud kuigi palju usku ürituse õnnestumisse, ja nii otsustasime alustada protsessiga võimalikult vara (kuid siiski mitte liiga vara, nagu näiteks Nairobis, sest siis oleks oht, et viisa kaotab enne kehtivuse, kui piirile jõuame).

Läksime saatkonda koos Vlasta ja Deaniga – paariga Sloveeniast, kes mootorratastel (kaks Honda Africa Twin’i) oma koduriigist Kaplinna sõidavad. Kohtusime nendega juba Nairobis ja sattusime kogemata nende peale jälle Malawi järve ääres (kuna marsruudid on Aafrikas paljudel laias laastus samad, siis komistad ikka ja jälle mõne tuttava näo otsa – näiteks saime Etioopia põhjaosas tuttavaks kahe sakslase – Siggi ja Gerdyga (kummalgi KTM 640 Adventure), keda hiljem nägime veel Nairobis ja veel hiljem Tansaania lõunaosas; ning Malawi järve ääres oli meiega veel soomlasest Jami, kel istumise all Yamaha Tenere, keda olime samuti näinud Nairobis).

Lõuna-Aafrika Vabariik võtab viisat tõsiselt. Lisaks passidele, täidetud ankeedile, passifotodele ja viisalõivule sooviti saada veel krediitkaardi koopiat, seletuskirja ning küllakutset. Paks patakas raha ja pabereid pihus, ilmusime saatkonda kohale, kus meile tehti kohe selgeks, et üldiselt väljastatakse seal viisasid ainult Malawi elanikele, ning kui meil ei ole just jalustrabavat põhjendust, miks me ei saa viisat taotleda Eestile / Sloveeniale lähimast LAV-i saatkonnast, siis on meie võimalused viisat saada või mitte saada üks-ühele. Kaugeltki mitte julgustav väljavaade.

Kuna Indias Pakistani viisat taotledes olime lihtsasti saanud vajaliku soovituskirja Eesti aukonsulilt New Delhis, siis mõtlesime siingi oma viisa saamise shansside tõstmiseks võtta ühendust Eesti aukonsuliga LAV-is. Vastus oli paraku, et aukonsulil ei ole volitust meile säärast kirja kirjutada. Proovisime õnne ka Eesti saatkonnaga Helsingis (kustkaudu käis meie viisataotluse menetlemine), kuid tulutult, kuna “see ei mahu diplomaatilise suhtluse formaati”.

Kuni me Eesti esindustega pusisime, said sloveenlased oma konsulilt Lõuna-Aafrikas kirja, kus ta andis teada, et note verbale on LAV-i saatkonda Lilongwes saadetud, ning et tulgu nad Kaplinna jõudes aga talle külla – ei juhtu ju iga päev, et mõni vapper motomatkaja Sloveeniast Lõuna-Aafrikasse tuleb. Jäi üle vaid nende pärast rõõmu tunda ja häbeneda eestlaste saamatust ja suutmatust. Või tahte puudumist. Jälle.

Nelja päeva, arvukate telefonikõnede ja üle pea kasvava muremeelsuse järel olid meil viisad siiski kõigil passides ja tuju hea. Pikemalt mõtlemata pakkisime asjad kokku ja asusime taas teele. Üsna erandlikult kulgesime järgmised 250 kilomeetrit koos, “kuni tee meid lahutas” – nemad otsustasid siseneda Mosambiiki riigi keskosast, meie aga tahtsime näha veel killukest põhjaosast. Tõenäoliselt kohtume nendega veel.

Mosambiigi viisat ei hakanud me Lilongwes taotlema, kuna seda on võimalik saada ka piirilt (vähemalt teatud piiripunktides), ja pealegi pidavat piirilt saadud viisa olema omajagu odavam. Vähemalt nii keegi väitis. Et saatkonnas on $45, piiril aga $30.

Piirile jõudes küsis migratsiooniametnik, endal surmtõsine nägu peas, ühe viisa eest $100, mille peale Margus ütles, et seda on ilmselgelt liiga palju ja et me võtaks ikka viisad “tegeliku” hinnaga. Ja tegeliku hinnaga me nad saimegi, $30 eest tükk. Mõni ilmselt maksab ka, ega nad muidu ei küsiks. Ahjaa, toiduraha küsis ka, naljatilk!

Tee, mille olime Mosambiigi põhjaosa läbimiseks valinud, kujutas endast mitmesaja kilomeetri pikkust pinnaseteed, mis vihmahoojal on teadagi, mis seisus. Kuid ega suurt millegi vahel valida polnud ka – eraldatud kohtades matkamise rõõmud kõige ehedamal kujul.

Punane tee kulges enamjaolt kolmemeetrise heina vahel, nagu oleks sõitnud mingi hiiglasliku, üleelumõõtmetes põllu vahel. Tee äärde jäänud külades tervitati meid küll rõõmsate kiljatuste, küll pisikeste käte lehvitustega, kuid neis oli omajagu ka umbusku suurel masinal võõraste suhtes. Kuid portugalikeelne “Bom dia!” (Mosambiik on endine Portugali koloonia) või juba vana tuttav võlusõna “Assalam Aleikum” (Mosambiigi põhjaosas ja rannikualadel on palju moslemeid, kes moodustavad 20% riigi rahvastikust, samas kui kristlasi on 25%) toimis kui imevahend jää sulatamiseks.

Maastikud – niipalju kui neid kõrge, kaugelt üle pea oleva heina vahelt võis piiluda – olid täiesti muljetavaldavad, seda enam, et Lonely Planet neist suure kaarega mööda läheb – on ju Mosambiik peamiselt tuntud oma randade poolest. Kuid avastasime, et ka sisemaa on täiesti kümne palli vääriline, kõrged, hallid kivilahmakad graatsiliselt, samas jõuliselt maa seest tõusmas, nagu maa vaikivad valvurid. Mõni ime, et pea pool Mosambiigi rahvastikust on maausku.